3 miljonist ei piisanud, sest polnud tahtmist
02. veebruar 2023 | OLUKORD RIIGIS | HELINA MÄGI
Juttu tuleb Keila raudtee ülesõidu probleemist, mis on selles linnas olnud nii kaua kui ma mäletan. Probleem tekkis koheselt, kui see putka koos tädiga, kes tõkkepuud üles ja alla tõstis, ära kaotati.
Ma ei taha väita, et seda ei oleks pidanud tegama, kuid see on ehe näide sellest, kuidas eesti bürokraatia hoolitseb iseenda, aga mitte kunagi oma klientide (st meie kõigi) huvide ja heaolu eest.
Ja kõik need, kes arvavad, et ma teen sääsest elevandi, et mis see siis ära ei ole, kui veidi oodata, peavad mõistma, et selline passiivsus on viinud meid olukorda, kus oravate võimulejäämise korral ootab meid kõikki kuulekuse ja orjastaatus. Niidistik raudtee ülekohast orjani on küll pikk, kuid selle seos on silmaga näha, kui tahta vaadata.
Probeem viskas mul üle 2014. aastal, mil viisin oma tütart iga päev kooli ja seisin 2 x 6 minutit raudtee taga. Ootasin koos kõigi teiste autojuhtidega kuni rong jaama sõitis, rahva maha ja peale võttis ja siis üle sõidutee vuras. Kõik see kokku 5-6 minutit. Kuna olid tulnud uued rongid ja rong käis iga 20 minuti tagant (mis on ju igati hea edasiminek), siis autojuhtidele tähendas see 24 min rautee suletust. Ja oleks siis veel et põhjusega.
Kirjutasin Keila Linnavalitusele, et kas nad siis ei näe, et linnavalituse ees olev ringtee on umbes, mispeale sain "sooja" vastuse: nende tööpäev algab kell 9.
Selline suhtumine iseloomustab enamikke riigitegelasi: meid see ei puuduta, see on enne minu töö algust, see on väljaspool minu mugavustsooni, ma ei soovi sellega tegeleda jne.
Seejärel tuli kena jutt, et nad olevat Eesti Raudteele kirjutanud ja probleemist rääkinud. Noh, tol korral tundsin piinlikkust, et oma kirjaga Keila LV-le peale hüppasin, kuid teades nendest inimesest täna seda, mida ma tollal ei teadnud, julgen väita, et ka see info oli pastakast välja imetud ja tegelikult linnavalituses probleemiga ju keegi ei tegelenudki, sest see on tülikas. Ja kui ka tegeleti, siis võib lihtsalt väita, et inimesed on ebakompetentsed ja peaksid oma ameti maha panema, mitte 20 aastat ühel toolil istuma, kui tulemusi luua ei osata. (Kahjuks ma seda kirjavahetust ei suutnud oma gmailist üles leida).
Kirjutasin ka Eesti Raudteele ja peale teistkordset meeldetuletust, et ma olin neile e-maili saatnud, sain vastuse. Siis ma veel ei teadnud, et eesti ametnikel ei ole kombeks lihtrahvale tähtajaks vastata. Vastatakse ainult neile, kes kõvemini karjuvad. Kiri on siin:
Tänaseks päevaks me teame, et investeeringud on Eesti Raudteel suures osas tehtud. Mis pole aga paranenud, on Keila raudtee ülesõit. 5-6 minuti asemel ootame nüüd küll 4-5 minutit, kuid siiski tühja. Rong on ammu juba üle tee sõitnud, kuid raudtee on jonnakalt all. Tundub, et 21 miljonist jäi ka väheks.
EVR kodulehelt projektide alt võib lugeda:
Kui arvestada 85% EL investeeringuks, siis Eesti ongi investeerinud 3 miljonit. Kasu on sellest aga osaline, sest tegelikke probleeme, mis tavakodaniku igapäevaelu Keilas paremaks muudaks, pole ju lahendatud. Ja ärge tulge mulle ütlema, et ei saa.
Kas just selle projketi raames oleks saanud seda probleemi lahendada või mitte, ma ei tea, kuid fakt on see – raha on ju olemas ja seda kasutatakse.
Keila LV surub hoolikalt läbi oma kinnisvaraprojekte, teavitades detailplaneeringute avalikest aruteludest linnarahvast vaid päev ette. Koosolekud tehakse päevasel ajal, selleks et tööinimesel ikka väga raske oleks oma huvide eest seista.
Siia samasse üle raudtee elamupiirkonda planeeritakse mitmeid ja mitmeid kinnisvaraprojekte, mis niigi juba aastatega suurenenud liikluskoormust veelgi tihendab. Raudteed ei tahtnud Keila Linn korrale kutsuda, oma inimeste eest ei seisa,. kuid linnaametnikele kasulikke projekte surutakse linnarahva heaolu arvel läbi, sest ise ju linnasaksad kuuldavasti Keilas ei ela.
Ühelt poolt võib võtta seda virinana. Ja see ongi seda. Kuid see on palju rohkem, kui virisemine. See on selge eneseväljendus ja rahulolematus võimul olevate inimeste ameti kuritarvitamise vastu.
Kui sina ja mina ei hakka oma häält valjult kuuldavale tooma iga pisiasja osas (nüüd juba), siis olemegi orjastatud. Meie raha korjatakse kokku ja jagatakse neile, kes võimupoti juures on. Meile aga pakutakse heaoluks ainult loosungeid ja lubadusi, millest mitte midagi isegi ei ole plaanis täita.
Kogu liberaalne poliitiline seltskond mängib ainult inimeste ignorantsuse peale ja peab ütlema, et nad teevad seda väga osavalt. Ei saa väga lihtrahvast (sh ennast) süüdistada, sest isegi teades, et mulle vaadatakse silma ja lausvaletatakse (kogesin seda Keila Teraapiakeskusega suheldes, kui uurisin kuhu minu tütre 800 € kadus), tekib mul endiselt tunne, et mina olen loll.
Senikaua kuni tavaline inimene lubab tekitada iseendas segadust, senikaua kuni sina kahtled, kas sa ikka tunnetad õigesti, et midagi on valesti, senikaua varastatakse ja orjastatakse meid edasi.
Valimistest pole ma siiani suurt midagi pidanud. Olen selle mõtteviisi "midagi ju niikuinii muuta ei saa" viljeleja olnud ja seega kaasvastutav nüüd oravate sigaduste ja laastamistöö eest.
Täna aga väidan, et sinu ja minu häälest sõltub, kuhu Eesti liigub – kas täielikku multikultuuri, kus oma maast ja keelest ei jää enam midagi järgi, kus sinu ja minu vajadustega ei arvestata, kuid maksma peame me kõige eest. Või õnnestub meil see tohutu kahju, mis viimaste aastatega Eestile meie endi valituse poolt tekitatud on veel kuidagi ära parandada, meie rahvast tervendada ja kõigi inimeste (mitte ainult "õigeks" nimetatud) heaolu eest seisma hakata.
Mina tahan, et õigusriik kehtiks kõigile ühte moodi, et minu häält võetaks kuulda, et ma saaksin Eestis kuulda eesti keelt ja tunda, et see on minu ja mitte kellegi teise maa.
See võib veel olla võimalik, kuid ainult siis, kui konservatiivid saavad võimule. Loe www.uueduudised.ee, loe www.objektiiv.ee loe kõike, mida sa suudad leida, mis ei ole peavoolumeedia ja ära lase ajada end segadusse.
Kui sina leiad, et ülekohus ja ebaõiglus, valetamine, varastamine ja inimeste õigustest üle sõitmine on vale, siis sul tuleb hääletada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt. Teisi valikuid meil kahjuks ei ole. Hari end ja arutle ise!
Ühelt poolt oli seda artiklit kirjutades hea end välja karjuda, kuid selle kirjatöö tegelik eesmärk on ärgitada sind nägema. Nägema läbi valedest ja õppima usaldama ennast. Me kõik tunneme, et Eesti on juba aastaid liikunud vales suunas, kuid me pole tahtnud seda näha. Nägemine tähendab, et ma pean midagi muutma. Muutmine on ebamugav. Mõnele tähendab see lisakohustust, milleks pole aega, teisele lihtsalt ebamugavat tunnet. Kuid täna tuleb midagi teha. Isegi kui on ebamugav. Isegi kui ei taha. Sest me kõik peame selles riigis edasi elama. Teeme siis nii, et võime endale peeglisse vaadata ja öelda, et ma olen teinud kõik, mida olen saanud teha, et oma riiki paremaks muuta. Ärme ole passiivsed.
Lisakommentaar 04.03.2023.
Lõpuks kirjutas ka Keila leht (03.03.3023) Eesti Raudtee plaanidest. Mälu järgi on Keila linna leht pidanud vajalikuks kajastada seda igikestvat probleemi umbes täpselt kolm või neli korda. Kaks korda neist peale seda, kui ma sellel teemal sõna olen võtnud. Ma ei taha sellega öelda, et minu kirjutised nii tähtsad on, pigem viitan sellega sellele, kui vähe tähtis on Keila linnale keila elaniku probleem.
Otsid teadmisi tegevuste ära tegemiseks ja eesmärgi saavutamiseks?
© Copyrights by Helina Mägi. All Rights Reserved.