Ma armastan praktikat ja mitte ainult juttu, st ma tahan, et mõttetreeningu oskused, mida ma õpetan, leiaksid kasutust igapäevaelus. Ja kui ühiskonnas toimuvad asjad, mis ikkagi suures plaanis hakkavad häirima inimesi, kuid millest eriti ei taheta rääkida, v.a mõned julged, siis ma tunnen, et ma pean olema üks nendest, kes räägib, lootes oma eeskujuga innustada ka sind sõna võtma.

Täna ma puudutan ühiskonna elus toimuvat ja avaliku sektori asutusi. Ma rääkisin sellel teemal esmakordselt Mõttekoolis, kus ma väljendasin oma muret ühiskonnas toimuva osas ja ma tegin seda seetõttu, et ma tunnen, et ma pean. Räägin sellest veel veidi hiljem.

Kuid ... alustame siit ... hoolimata, et kogu see olukord Eesti on pehmelt öeldes katastroofiline, on mul mõttetreenerina väga põnev näha, kuidas need õpetused, mida ma juba Napoleon Hillilt ja Bob Proctorilt kuulsin ... väljenduvad nüüd väga selgelt meie ühiskonnas.

Võtame kasvõi järgmise tsitaadi, mille kohta ma ei päris täpselt ei tea, kellele see kuulub, sest google ja Bob Proctor annavad erinevat infot. Tsitaat ise aga kõlab järgmiselt: 2% inimestest mõtleb, 3% arvab, et ta mõtleb ja 95% pigem sureb kui hakkab mõtlema" ja ma ei räägi nö "teistest inimestest". Ma nägin kuidas mina ise olin selle 95% seas ja mitte üks kord. Mitu korda.

Ma olen pidanud viimase nelja aasta jooksul vähemalt kolmel korral ära andma mulle kalliks mõeldud uskumused. Esimesel korral siis, kui toit tegi mu lapse haigeks. Teisel korral siis, kui ma mõistsin, et arst ei tea. Ja kolmas kord, kui ma sain lõplikult aru, et riiki ei saa usaldada.

See viimane kogemus oli eriti karm, nimelt uurisin oma lapse rehabilitatsiooni rahade kasutamist, kus mina ei nõustunud, et ma olin saanud selles mahus teraapiateenuseid, nagu teenuse osutaja oli Sotsiaalkindlustusametile arveid esitanud. Ja pika, 8-kuu jooksul toimunud kirjavahetuse tulemuse Sotsiaalkindlustusametiga võin kokku võtta lausega: jah, varastasid küll, kuid noomituse saavad selle eest, et paberid ei ole korras. Ühesõnaga pidin tõdema, et meie tänased poliitikud on langenud nii madalale, et varastamine on lubatud isegi puudega lastelt. Selle teadmise omaksvõtmine oli mulle väga tugev emotsionaalne laks.

Ja see sama suhtlus näitas mulle väga selgelt, et Eesti riigis ei ole asjad korras ja see, mida me arvame, et riigis toimub, ei vasta tegelikkusele.

Niisiis see nö poliitiline väljaastumine, mis nõuab mult ikkagi oma südame saapa säärest välja sikutamist, sai teoks justnimelt nendel põhjustel, kus ma saan aru, et ma ei saa enam vait olla ja pealt vaadata, kuid ma täpselt ei saa aru ka, mida ma siis tegema pean või teha saan.

Seega ma otsustasin otsast pihta hakata ja olen nüüd sidunud mõttetreeningu õpetused, mida ma õpetan Mõttekoolis, sellega, mida ma näen täna meie ühiskondlikus elus.

Mõttekoolis ma õpetan kolme oskust – isemõtlemist, tunnete kasutamist ja keha juhtimist, st tegutsemist ja ma näitan, kuidas need kolm oskust on ainukesed ressursid, mida sa vajad, et luua tulemust, mida sa tahad.

Läbi oma isikliku kogemuse nägin ma, kuidas me  sõna otseses mõttes oleme oma mõtte vangid, nagu Bob Proctor kunagi ütles. Kui tugevalt me tahame uskuda asju, mida me usume ja kui vähe tahame me võtta omaks uusi mõtteid, mida me hetkel ei usu ja mis lähevad vastuollu meie endi tõekspidamiste ja väärtushinnangutega. 

Ja minu kogemus näitab, et need väärtushinnnagud, mis on meie inimestes ja need väärtushinnangud, mis on meie võimul olevatel poliitikutel ja juhtivatel töötajatel riigiasutustes, on väga-väga palju erinevad. Ja seetõttu me pigem ei vaata, mis sealpool toimub, sest see sunniks meid nägema asju, mille vaatamiseks me pole valmis. 

Ja miks me ei ole valmis? Ei ole valmis sellepärast, et vaadata midagi, mis ei asu meie arusaamise piires, on valulik. See loob meis olukorra, kus me peame hakkama endas majutama kahte ideed üheaegselt, nagu ütles Bob Proctor. Ja sellist olukorda nimetavad psühholoogid kognitiivseks dissonantsiks.

Ma olen ise seda nüüd korduvalt teadlikult kogenud ja ma tean läbi oma keha, kui valulik see protsess on. Ja seda isegi siis, kui ma olen õppinud oma mõtete juhtimist ja mõistan oma tundeid ja ma olen tegelenud sellega juba pea kakskümmend aastat.

Seega ma tahan sulle öelda, et ma mõistan sind, kui sa ei taha lugeda ega kuulda midagi muud, kui seda, mida peavoolu meedia, st meie tava ajalehed ja ERR koos Aktuaalse Kaameraga meile räägib. Või kui sa tunned vastumeelt teha ise uurimistööd ja küsida kas see, mida räägitakse on faktiline? Kus on faktid? Mis on tõde?

Ma saan sellest aru. Esiteks meil pole ka aega ja teiseks meil pole sisemist soovi näha midagi, mida me ise ei usu.

Niisiis minu eesmärk selle blogiga siin on pakkuda sulle teadmisi ja toetust, kui sa otsustad hakata vaatama, milline olukord Eestis tegelikult on, kes on need inimesed, kes meid valitsevad ja mida nad tegelikult meile oma sõnavõttudes ütlevad ja mis on nende inimeste eesmärk tegelikult. Sest üks asi on väljendada oma eesmärki sõnades, hoopis teine on aga näidata seda tegudes.

Ja kui sa astud oma mugavustsoonist või nagu enesearendajad ütlevad, oma mullist välja, siis sinu tunded lähevad uppi, sa tunned ebamugavust, sa koged viha, võibolla isegi raevu, häbi, suutmatust ja sa vajad tuge ja seda tuge ma tahan sulle pakkuda, pakkuda sel moel, et sa mõistaksid, miks see kohutav konflikt sinus aset leiab. Miks sinus tekib viha, jõuetus ja kuidas nende tunnetega hakkama saada.

Samasugust tuge tahan ma pakkuda ka kõigile ametnikele, kes oma sisimas tunnevad, et midagi on väga valesti, kuid ei oska seda enda jaoks veel lahti mõtestada. Ma olen rääkinud mitme inimesega, kes töötavad riigiasutustes ja sealne keskkond ei ole südametunnistusega inimestele sugugi meeldiv.

Niisiis on mul kaks eesmärki:
1. Toetada sind, kui sa uurid tõde
2. Innustada sind rääkima seda, mida sa näed

Olukord on hetkel selline, kus me ei saa enam vaiki olla. Ja kuigi ma ei ole inimene, keda poliitika väga huvitaks, vastupidi. Mina olen üks see põhjus, miks olukord on selline nagu see on, sest viimased 20 aastat ei ole ma võtnud enda kui kodaniku käitumise osas poliitilises valdkonnas vastutust.

Ma olen näinud, kuidas Ansip viibutab sõrme inimeste poole, olen näinud, kuidas Ilves süüdistab rahvast, olen näinud milline on võimul olevate poliitikute suhtumine tavakodanikku, kuid ma pole vaevunud uurima, mis seal võimuladvikus tegelikult toimub, milliseid otsuseid seal tegelikult tehakse ja kelle heaks seal tegelikult töötatakse.

Seetõttu olen ma 100% vastutav selle korruptsiooni eest, mis on Eesti riiklikes institutsioonides, selle võimu kuritarvitamise eest, mida Valitsus praegu saab teha, sest mina olen olnud üks nendest kodanikest, kes ei ole teinud häält.

Selleks on olnud erinevad põhjused, nagu meil kõigi: ma ei saa poliitikast aru, ma ei mõista mida nad räägivad, mul ei ole niikuinii võimu midagi muuta, mul pole pere kõrvalt aega sellega tegeleda, kedagi teist pole niikuinii valida...

Ma usun, et neid mõtteid ei ole mõelnud ainult mina, need on paljude inimeste mõtted.

Kuid niimoodi olengi ma pealispinnaliselt vaadanud AK uudiseid, lugenud Delfi pealkirju ja arvanud, et olen tark kui vehin rusikatega teleri ees ja poliitikuid sõiman.

Aga tegelikult ma ei ole viinud ennast kurssi sellega, mis maailmas ja Eestis tegelikult toimub.

Näha, et meedia valetab, näha, et inimesed sõnaotseses mõttes pahatahtlikkusest, mitte ignorantsusest hävitavad teiste inimeste heaolu, selle tunnistamine on olnud minu jaoks väga raske. See on olnud ääretult keeruline omaks võtta.

Ja seda on küll imelik öelda, kuid minu kolmas tütar oma erivajaduse ja puudega on olnud mulle õnnistuseks, sest tema sundis mind vaatama Eesti riigi olukorda lähemalt.

Ilma temata ja temaga seotud teemadeta oleksin ma ilmselt endiselt nende 95% mitte mõtlejate seas ühiskonna teemasid silmas pidades.

Ma tahan näidata sulle läbi oma konkreetse näite, miks ma olin nõus oma mõtlemist muutma, kuigi õigem oleks öelda – mul polnud eriti valikut, sest see pasahunnik toodi minu õuele.

Nagu ma ütlesin, meil tekkis olukord, kus mul tuli uurida, kuidas minu tütre rehabilitatsioonirahasid kasutati. Ma elan Keilas ja jutt on siis Keila Rehabilitatsioonikeskusest.

Kuid üks oluline asjaolu kogu selles loos on, et selle uurimistöö tulemusena tekkis mul mitte enam distantsilt suhe ... et ma näen poliitikuid teleris rääkimas absurdsusi, loogikavastaseid avaldusi tegemas, ülbamas, põhjus-tagajärg seosesid mitte arvestamas .... mitte distantsilt, vaid mind hakkas kõik see, mis Eesti riigis ja riigiasutustes toimub, puudutama isiklikult.

Seega ma ei näinud ainult ekraanilt, kuidas küsimustele, mis puudutasid meie riigi elanike heaolu annab peaminister absurdseid vastuseid, vaid minu konkreetsetele küsimustele ...

... minu poolt Sotsiaalkindlustusametile esitatud järelpärimistele anti absurdseid vastuseid jättes tegelikule probleemile vastamata.

Metafooriliselt väljendatuna tähendas see seda, et mina küsin Sotsiaalkindlustusametilt "mis kell on". Teema oli muidugi rahade kohta. Ja kui nad peale minu poolt tehtud märkust, et seaduses antud vastamistähtaeg on juba möödunud, lõpuks vastasid, siis ei öeldud mulle mitte, mis kell on, vaid räägiti kõigest muust, et jah selline asi nagu kell on olemas, kella on vaja ja et me kasutame kella, kuid nad ei öelnud, mis kell on. 

Ma kirjutasin Sotsiaalkindlustusametile mitu kirja ja kõik need vastused sisaldasid üht ja sama vastamisstiili, kus mulle ei antud konkreetseid vastuseid. 

Kõige selgema vastuse andis mulle õiguskantsler, kes ütles, et Sotsiaalkindlustusamet ei saa mulle kella öelda, sest nad ei tea, mis kell on. 

Mis tähendas seda, et Sotisaalkindlustusamet, kellelt ma olin 8 kuud nõudnud, et nad uuriksid välja, mille eest Keila RK neile arve esitas, ei omanud infot selle kohta, mille eest nad ettevõttele rahva raha maksid.

Ja see on see riik, kus me elame. Sest tõepoolest nii on. Kui sa kuulud õigesse erakonda ja suhtled õigete isikutega, siis sa oled alla välja kaitstud ja keegi sinu tegematajätmisi ei kontrolli. Sest isik, kes töötas Keila RK ja kellega mina suhtlesin oli Janne Sirel ja tema kuulub Reformierakonda.

Teine isiklik kogemus, miks ma olin nõus avama oma meeled ja nägema sõna otseses mõttes kogu seda solki, mida riigiasutused täis on, oli sellepärast, et mu ema veab sellist gruppi Facebookis nagu Keila kodanike grupp ja läbi selle grupi on tulnud välja mitmeid lugusid, kuidas Keilas lokkab korruptsioon ja kuidas sind kiusatakse, kui sa ei kuulu õigesse leeri. Ja läbi nende lugude, mida teised inimesed rääkisid, hakkasin ma aru saama, et mina ei ole rumal. Ma saan asjadest aru küll, kuid mul puudub tegelik informastioon ja seetõttu olen ma segaduses.

Kuid kui lood hakkavad korduma, siis hakkad sa mõistma, kuidas see korrumpeerunud süsteem toimib (vähemalt mingilgi määral) ja see arusaam aitas mul oma enda illusoorsest mullist – et kõik inimesed on head ja riik kaitseb kodanikku ja riigiametnikud töötavad inimeste heaks – välja astuda.

Räägime siis need põhjused üle, miks meil on raske näha tõde.

Esimene põhjus, miks mul oli raske mõista, et meedia valetab ja inimesed võimu juures on pahatahtlikud, oli minu enda uskumustes, mis ütlevad, et inimesed räägivad tõtt ja kõik inimesed on heatahtlikud. 

Minu enda uskumuste süsteem ei luba seda näha. Mistõttu ma ka ei suuda näha seda, et ajakirjanik kirjutab ajalehes sulaselget valet. Kuna minu uskumused on teistsugused, siis ma ilustan seda, mida ma näen ja kuulen – inimesed on ekslikud, nad ei tea täpselt, ajalehte on ju vaja müüa ... mis iganes õigustus nende valetajate kaitseks, mis kaitseks minu enda uskumust, et inimesed on head ja ausad.

Me kõik vajame loogilist selgitust sellele, mida me näeme ja meie aju on valmis meile rääkima mistahes lugusid nähtu-kuuldu põhjal, et kogu väline oleks meie enda mõtetega kooskõlas. Kui meil ei õnnestu asjale loogilist seletust leida, lükkame me selle info endast eemale.

Nüüd kui ma hakkasin nägema Keila linna mudelit ...  näiteks sellest alates kui Keila LV tahtis, et Keila linn jääks iseseisvaks. Mina ei tahtnud. Tol korral juba tahtsin, et omavalitsused liituksid, sest ma arvasin, et suurem kogukond omab rohkem resursse ja annab inimestele võrdsemad võimalused. Pealegi ma olen kogu aeg tahtnud, et inimesed teeksid koostööd. 

Aga läbi nende inimeste ja iseenda lugude hakkasin ma nägema seda, kuidas Keila LV teadlikult hoiab informatsiooni kinni. Näiteks aastaid oli mind segadusse ajanud järgmine asi: iga kord kui ma lugesin Keila lehte nägi ma infot: toimus üritus. Ma tahtsin ka minna sellele üritusele. Miks ei oleks võinud olla ürituse kohta eelnev teade, et kahe nädala pärast toimub üritus. 

Mina loomulikult süüdistasin ennast, et ei olnud tähelepanelikum. Kuid siis ma tegin uurimistööd ja avastasin, et Keila linnalehe stiil on kajastada sündmusi järgi.

Mida rohkem lugusid ma kuulsin, seda rohkem ma nägin, mis toimus ja seda rohkem ma mõistsin, et nii nagu Keila üksijäämine KOVide liitmisel oli ainult Keilas valitseva võimu huvides, nii ka ürituste järgi kajastamine ja mitte ette teavitamine on linnavalitsuse huvides. 

Valitseva võimu huvides on, et rahvas ei suhtleks. Kui rahvas ei suhtle, siis inimesed on üksi. Kui sina oma KOViga seotud probleemist ei räägi, siis teine inimese seal samas kõrval ei tea, et et sul on ka sama probleem, mis tal.

Kui mina oma lugu Sotsiaalkindlustusameti ja Keila RK ei räägi, siis teised inimesed, kes kogevad täpselt seda sama ei tea, et nad ei ole üksi. Sest vastuseis riigiasutustega tekitab tunde, et mina olen loll. Vastuseis KOViga tekitab tunde, et mina olen loll. Kusjuures selle kirjelduse sain ma ühelt oma coachitavalt, kellel oli segadus Töötukassaga ja ta ütles, et "iga kord kui ma sealt uksest väljun on mul tunne, et minu otsaette on kirjutatud silt "LOLL"".

See on nii seetõttu, et see ajuvaba tekst, mida teine pool väljastab, ei ole normaalsetele ajudele nagu sina ja mina mõistetav.

Ja see üksiolek tekitab olukorra, kus me küll näeme, et ühiskonnas midagi ei klapi, kuid kuna me ei näe teisi sama probleemi puhul häält tõstmas, kipume me hoopis ennast süüdistama. See omakorda ei luba meil aru saada sellest, mis tegelikult toimub.

Ja kuna ma hakkasin nägema seda Reformierakonna mudelit siin samas enda tagahoovis, Keila linnas, kus reformikad on olnud võimul 20 aastat, hakkasin ma nägema ja mõistma ka seda, mis toimub linnas ehk riigitasandil. Sest võtted ja mudelid on täpselt ühesugused. 

Ma toonitan veelkord, ainus põhjus, miks ma olin sunnitud seda solki uurima, oli selles, et see visati mulle tagaaeda ja mul tuli hakata seda rookima. Normaalne inimene ei taha näha, mis toimub, sest see on nii inimeseks olemise vastand. Kuid me peame. Meil tuleb hakata vaatama, mis tegelikult toimub.

Selle sõnavõtuga siin tahan ma sind ettevalmistada selleks, et ka sa oleksid valmis uurima, mis meil tegelikult toimub juba enne, kui see solk sinu tagaaeda visatakse. 

Ma õpetan mõttetreeningut Mõttekoolis ja Mõttekoolis osalejad olid tunnistajaks kogu sellele 8 kuule, mis ma teemaga tegelesin. Ma väitsin neile, et ma olen nii vihane ja mul on pidev surve rinnus ja ma ei tea, mida ma nüüd mõtlema pean, kui minu tõekspidamised riigi ja riigiasutuste kohta on täielikult põrmuks tehtud.

Olla olukorras, kus sa mõistad, et kõik, mida sa oled uskunud on vale, on üks kohutavamaid emotsionaalseid seisundeid. Me pigem usume edasi valet, kui tunnistame endale tõtt. Sest see kognitiivne dissonants, mis tähendab, et sinu teadvuses on kaks teineteist välistavat ideed korraga, see on kohutavalt ebamugav tunne ja seetõttu me ei kipu uurima infot, mis on meie uskumustega vastuolus.

Ja see, mida ma olen teada saanud meie riigi kohta viimase aasta jooksul on väga tugevalt vastuolus minu väärtustega ja uskumustega.

Järgmine etapp, mis aitas mul seda mõista, mis tegelikult toimub, oli siis, kui ma hakkasin lugema objektiiv.ee ja hiljem EKRE lehte uueduudised.ee. EKRE lehe lugemise osas oli mul kohutav vastuseis, sest meedia on loonud EKREst nii hullu kuvandi ja pean häbiga tunnistama, et ma lasin peavoolumeedial oma ajud ka ära pesta.

Aga objektiiv.ee ja Varro juurde suunas mind üks hea sõber, kellega me koos kohvikus käime ja iga kord, kui ma temaga nendel teemadel rääkinud olin, tundsin ma koju tulles end nii halvasti. Miks? Sest see, mida ma kuulsin, ei vastanud sellele kujutluspildile, mida ma maailma, Eesti ja inimeste kohta uskusin.

Ükskord ma küsisin temalt, et kuidas sa saad neid uudiseid lugeda, kas sul ei hakka halb, kas sind ei aja vihale ja ta vastas midagi taolist, et ma olen toimuvat juba nii kaua jälginud, et see faas on möödas.

Vähehaaval hakkasin ma siis jälgima seda kõrval liini, lugema muid sõnumeid, kui see, mis on esindatud peavoolumeedias või ERRis, et mõista, mis on siis see tõde ja mis on see propaganda, mida meile jagatakse ja täna võin mina ka öelda, et see ülim viha faas on mul möödas ja ma saan rahulikuks jääda. Ma suudan juba lugeda objektiivi.ee iga nädal, mida ma alguses ei suutnud. Alguses olid mul peale kümmet minutit juba rusikad püsti. Ma suudan jääda suht neutraalseks mõistes, et jah, see on tõde. Kuid nüüd olen ma uue küsimuse ees: Mida mina saan teha?

Ja nähes kui raske oli minul välja tulla sellest ajupesust, peavoolumeedia lühikeste pealkirjade poolt kujundatud arusaamast sellesse mõistmisse, mis tegelikult riigis toimub, siis sellest ajendatuna tunnen ma kohustust jagada sinuga vähemalt oma kogemust, kui ma muud tarka sulle öelda sellel teemal ei oska.

Niisiis kui sa ei ole veel kursis, mis tegelikult toimub ja sa oled peavoolumeedia lugeja, siis alusta sellest, et sa vahetevahel piilud objektiiv.ee lehele ja kuulad näiteks Varro Vooglaiu saateid. 

Varro ei ole ründav ega süüdistav. Ta lähtub tugevalt faktidest ja mis veelgi olulisem, printsiipidest. See on mõttetreenerina mulle eriti põnev kuulata.

Kui sa oled end uute ideedega veidi harjutanud, siis lihtsalt uudisimu pärast piilu uueduudised.ee lehele, mis on EKRE erakonna leht. 

Nagu ma ütlesin, mul endal võttis päris pikalt aega, enne kui ma nende lehe lahti tegin, sest see kuvand, mille ma olin lubanud endale EKREst maalida, nendest kaabudest ja rassismist ja venemeelsusest oli nii tugev, et mul oli sisemine vastuseis selles osas. Täna võin ma öelda, et Martin Helme on ainus poliitik, kelle sõnavõttu ma tahan kuulda, sest esiteks ta räägib asjadest nii lihtsalt, et mina ka saan aru ja teiseks, ta ei vassi, vaid räägib asjast.

Ja sa võid veel tähelepanekuid teha ... kui sa võrdled näiteks Reformierakonna või Isamaa samateemalisi lehti EKRE lehega, siis uueduudised.ee lehelt saan ma lugeda meie riigis toimuvaid olulisi uudiseid, samas kui Reformierakond ja Isamaa kajastavad ainult nende siseseid või välispoliitilisi ideid. Eesti inimesena on minu huvi eelkõige mõista, mis toimub minu enda riigis, kas pole.

Ja viimaseks ma tahan anda sulle ühe mõttetreeningu harjutuse. Sinu ülesandeks ei ole mitte uskuda seda, mida räägitakse uueduudised.ee või objektiivi.ee või mida räägin mina, sinu ülesandeks on lugeda ja panna tähele.

Panna tähele mida?
Kus on lugu ja kus on fakt

Mis selles artiklis on faktiline, mis selle artiklis on lihtsalt lugu, kellegi arvamus, väljaütlemine, millel ei ole tõendust taga. Mõtle: igaüks võib väita, et sa oled venemeelne. Nõus. Igaüks. Sõna venemeelne tekitab inimestes emotsioone, kuid mida see tegelikult tähendab. Miks kellegi kohta öeldi, et ta on venemeelne. Ja kas need põhjused, miks kedagi venemeelseks tembeldati ka tegelikult aset leidsid.

Ka minu loos ei leia sa fakte (Keila RK kohta olen faktidel põhinevat lugu koostamas). Kuid minu loo ülesanne on suunata sind fakte otsima. Mõtlema väljaspool sinu mugavustsooni.

Ja kolmas asi, mida sul tuleb märgata, on need omadussõnad, mis ei ole faktid, kuid mis kütavad kirgi, mõjutavad meie emotsioone ja panevad meid arvama, et me saime kõigest aru. Tegelikult meid lihtsalt mõjutati teatud suunas mõtlema.

Niisiis, loe ja pane tähele – kus on faktid, kus on lugu ja millised omadussõnad tekitavad sinus emotsioone.