Sa tead seda häält oma peas. See on see hääl, mis ütleb, et sa pole veel valmis.
Mõnikord on see vaikne ja sosistav, aga sageli on ta valjuhäälne ja pealetükkiv. Ta ei talu vastuväiteid – kui sa proovid talle midagi muud selgeks teha, tunned, kuidas su kehas tekib pinge või isegi füüsiline valu. Ta hakkab vastu kogu jõuga ja ei tagane vabatahtlikult oma arvamusest.
Ta ütleb sulle, et sa ei ole veel valmis. Et sa peaksid olema parem. Et sa peaksid tegema midagi hoopis teisiti – või veel parem, tegema nii, nagu teised teevad. Ja siis hakkad sa end võrdlema. Näed, kuidas teised näivad edukad, enesekindlad, justkui neil oleks õige viis olemas… ja sinu oma tundub selle kõrval vale.
Enamik meist arvab, et see hääl on osa meist – mingi sisemine “tõekuulutaja”, mis kirjeldab tegelikkust. Nii tundub, et enesekriitikaga ei olegi võimalik midagi ette võtta – tema “väljalülitamine” paistab võimatu.
Aga kui kasutada mõttetreeningu detailide märkamise meetodit, hakkab pilt muutuma. Saad tasapisi näha, millest see kriitika tegelikult koosneb. Ja siis saab selgeks, et see ei ole kõikvõimas hääl ega absoluutne tõde – see on vaid lugu sinu peas: laused, mida sa endale räägid. Mõnikord valjusti, aga enamasti vaikselt, iseendale.
Kuidas võrdlemine võttis minult julguse tegutseda
Minu kõige tugevam enesekriitika on seotud enda väljendamisega avalikus ruumis – postituste kirjutamine, FB live’i tegemine, koolitustel esinemine, videod.
Võrdlesin end pidevalt teistega ja jõudsin alati järeldusele, et minu moodi, mulle autentne viis on kuidagi vale – et see inimesi ei huvita, ei too kliente ega haaku turuga.
See võrdlev enesekriitika kippus imbuma mu elu igasse valdkonda, isegi emaks olemisse.
- “Kõik emad mängivad lastega.”
- “Kui mina ei suuda end motiveerida mängima, teen ma midagi valesti.”
Asi muutus juba nii absurdseks, et kui ma nägin, et teistel emadel olid beebid ilma juusteta, tundsin, et teen midagi valesti – sest minu lapsel olid sündides juba juuksed peas.
Selle asemel, et lubada endal leida oma viis – nii turunduses kui emana –, hoidsin end pideva sisemise kriitika all. See ei võimaldanud mul luua kogemusi, mis tulevad ainult tegutsemisest, ja seetõttu ei saanud ma muutuda nendes tegevustes paremaks. Ma ei töötanud selle nimel, et omandada turunduse ja videotegemise oskusi. Ma ei saanud keskenduda lapsega mängimisele. Mu peas käis täistööajaga vaid üks projekt – kriitikuga vaidlemine.
Mida ma avastasin hetkel, kui enam ei jaksanud vaielda
Ühel hetkel sain aru – sellise kriitikaga ei saa ma liikuma.
Ma pean lubama endal olla mina ise. Isegi siis, kui ma veel ei oska mõnda asja või videoesinemine ei tule välja nii, nagu tahan. See mõte tundus alguses hirmutav, aga just see avas ukse muutusele.
Kui ma lõpetasin enda kritiseerimise ja hakkasin tegutsema oma viisil, sain kogemusi, mis tõid oskused ja enesekindluse. Mitte vastupidi.
Miks paremaks saamine algab lubamisest, mitte survestamisest
Lubamine on kõige olulisem tööriist kriitikast vabanemisel. Kui lubad endal olla see, kes sa praegu oled, ei toida sa enam seda häält, mis ütleb, et pead olema kohe parem. Siin peitubki oluline nihe – me kipume uskuma, et enesekriitika teeb meid paremaks.
Tegelikult on vastupidi: tulemused tulevad ringiga. Ma luban endal olla see, kes ma täna olen – ja just see vabadus lubab mul muutuda selleks, kes ma tahan olla.
Kui ma lõpetasin enda kritiseerimise ja hakkasin tegutsema oma viisil, sain kogemusi, mis tõid oskused ja enesekindluse. Mitte vastupidi.
Kuidas saad seda rakendada
Järgmine kord, kui märkad end kriitikaga peatamas, tee see harjutus:
- Pane tähele täpne lause, mis peas kõlab.
- Küsi: “Kas ma võin lubada endal praegu olla täpselt selline, nagu ma olen?”
- Tee oma samm selle lubamise pealt, mitte kriitika vastu võideldes.
Muutus tuleb tegutsemisest, aga vabadus tegutseda tuleb lubamisest.
