Kõik tunduvad aru saavat, et tulemuse saavutamiseks on vaja saada oma keha liikuma, st tegutsema. Müsteeriumiks kipub aga jääma protsess, kuidas siis ikka panna end tegema neid eesmärgipäraseid tegevusi, mida eriti ei taha. Seetõttu leitaksegi libapõhjuseid nagu oskamatus planeerida, vähene motivatsioon või aja puudus – ükski neist ei tekita  . . .

Tõstatasin selle küsimuse ühes oma Avatud Suhtlus kõnes. Usk ja uskumused on üsna levinud "kark", mida inimesed kasutavad, et mitte tegutseda. Ma ei usu eriti, et ma selle saavutan, seega mida . .  ? Ei ole vaja tegutseda? Jah, see on see, mida me endale ütleme.
Mis siis aga, kui teistmoodi mõtlemine oleks hoopis kasulikum . . .

Meie stressi allikas on avaliku arvamuse alusel väline maailm – ühiskonnas toimuv, naabrid, tööandja, perekond, lapsed. Kuid vastavalt mõttetreeningule ei ole see tõsi. Stress on tunne meie kehas ja tunded saame luua vaid meie ise sõltumata välistest faktoritest. See peaks olema hea uudis, sest teadupärast väliseid tegureid on üsna raske mõjutada, . . .