Üks ohtlikumaid kohti töö- ja ettevõtlusteel ei ole läbipõlemine. Ega kriis.
Ega see hetk, kus enam ei jaksa.
Ohtlikum koht on see, kus asjad veel toimivad.

Ma saan ju hakkama

Vana tegutsemisviisiga saab edasi töötada küll. Töö saab tehtud.
Keegi ei jää hätta.
Midagi ei lähe katki. Ja just seepärast ei teki põhjust midagi muuta. Ma näen seda mustrit sageli teenust pakkuvate inimeste juures – eriti nende puhul, kes on oma töös head.
Nad ütlevad endale:
„Keegi peab ju seda tegema.“ või „Keegi teine seda ju ei suuda teha.“

Kui töö saab tehtud, loetakse see kellegi tööks

Siin tekib vaikne eksitus.

Ei loe, miks sa midagi teed.

Ei loe, kas sa tegid seda ajutiselt.

Ei loe, kas sa mõtlesid, et see “pole päriselt sinu vastutus”.

 

Kui asi on tehtud, siis on see kellegi kanda olnud.
Ja kui sina tegid selle ära, siis ongi see vaikselt sinu kanda jäänud. Nii kujuneb välja ametikoht, mida pole kunagi sõnastatud:
ilma selgete piirideta,
ilma otsustusõiguse kokkuleppeta, ilma vastava tasuta.

Mida see vaikimisi ametikoht tegelikult teeb

Oma töös mõttetreenerina olen korduvalt näinud üht seaduspära: Inimene võib teha väga palju rohkem, kui temalt oodatakse –
aga see ei vii automaatselt edasi suurema tasu ega tunnustuse juurde. Pigem vastupidi.

Kui sina: katad ära ebaselgused,
võtad enda peale otsustamise,
lahendad probleemid enne, kui need nähtavaks muutuvad, siis kaob vajadus: reegleid täpsustada,
vastutust ümber jagada,
või sinu töö tegelikku kaalu märgata.

Kõik toimib.
Aga ainult seni, kuni sina ise jaksad kanda.

Aga kui ma ei tee, siis...

Siin jäävad paljud asjad seisma. 

Kui ma ei tee, jääb otsus tegemata,
keegi peab vastutuse võtma, asjad liiguvad aeglasemalt.
Ja nii tehakse uuesti ära.

Mitte sellepärast, et see oleks õiglane, vaid sellepärast, et mittetegemine on ebamugav. Iga kord, kui sa selle koha “alla neelad”, lükkad sa edasi hetke, kus sinu töö ja vastutus tuleks päriselt lauale panna.

Mis hinnaga see “toimimine” tuleb

Vana moodi edasi töötamine ei lõhu kohe midagi. See teeb midagi aeglasemat ja sügavamat.
Ta hoiab sind samas tasandis,
nõuab sinult aina rohkem nähtamatut vastutust ja töö aega,
ja eeldab, et sa kohaned ka siis, kui töö on ammu oma esialgsest rollist suuremaks kasvanud.

Sa ei jää seisma sellepärast, et sa ei oska edasi liikuda.

Sa jääd seisma sellepärast, et sa oled liiga osav selles, mida sinult vaikselt oodatakse. Nõnda hoiad sa töös kellegi teise eesmärki, samal ajal kui sinu enda elu ja töö tegelik väärtus jäävad sinu poolt vastu võtmata.

Koht, kus ebamugavus on signaal

Kui sa tunned, et töö ise meeldib,
aga iga lisapingutus jääb justkui märkamata, ja “ära tehtud” asjad ei vii sind kuhugi edasi, siis ei pruugi küsimus olla töös endas.
 

See võib olla selles, et ametikoht, kuhu sa kunagi sisenesid, on vaikselt muutunud, ega vasta enam sellele, kui palju otsuseid ja vastutust sa tegelikult kannad.

Mõnikord ei ole järgmine samm rohkem pingutamist.
Mõnikord on see tegutsema hakkamine vastavalt sellele, kelleks sa kasvanud oled, isegi siis, kui vana viis veel toimib.


Ja see on koht, kus paljud jäävad kinni –
mitte seetõttu, et nad ei taha edasi liikuda,
vaid seetõttu, et nad saavad veel vana minana hakkama.


Kui see koht sind kõnetab, siis tead, kus töö tegelikult algab.
Mitte väliste sammude, vaid sisemise juhtimisega – mõttetreeningus.

Jaga sõpradega: