Veebilehe vajadus on selge, aga tegevus ei käivitu

Veebilehe tegemisega võib jääda toppama ka siis, kui sul on väga selge, et seda on vaja. Sa tead, et see on sinu töö jaoks oluline. Sa tead, et leht on hea koht, kus potentsiaalsed kliendid näeksid su pakkumisi ja teaksid, kuidas sa neid aidata saad. Sa tead ka seda, et ilma leheta jääb suur osa sinu sotsiaalmeedia tööst hajusaks või juhuslikuks. Ometi see kõik ei tähenda seda, et sa näeksid end tõsiselt veebilehe kallal töötamas. Seda olukorda on lihtne valesti tõlgendada, justkui probleem oleks selles, et sul pole teadmisi, oskusi või lihtsalt suutlikkust end motiveerida.

Tegelikult võib sul idee olla olemas, aga liikumine ei järgne, sest järgmine samm ei ole piisavalt selge. Just see olukord tuli ka minu enda veebilehe tegemise protsessis nähtavale. Idee oli olemas, vorm oli olemas, pakkumised olid suures plaanis olemas, aga sellest ei piisanud, et asi lihtsalt liikuma hakkaks.

Üks suur ülesanne, mis peidab enda sees liiga palju otsuseid

Kui ma teemaga tegelemist alustasin ja oma mõttetreeneri tööriistad välja võtsin, siis sain ma aru, et “tee veebileht” ei ole tegelikult üks tegevus.

See on nimi väga paljudele eri turundusotsustele, mis on kõik korraga õhus. Kui ma vaatasin seda ülesannet ühe suure tükina, siis tunduski, et ma justkui tean, mida teha, aga päriselt ei mõistnud ma mitte midagi.

Alles siis, kui hakkasin lahti võtma, millest see ülesanne koosneb, hakkas pilt muutuma. Turundusmaterjalides, mida ju veebileht on, ei ole küsimus ainult selles, et lehel oleks midagi kirjas.

Turundusmaterjalides  on oluline selle materjali otstarve – mis on tasuta pakkumise töö? mida järgmine pakkumine peab inimese jaoks tegema? mis järjekorras need sammud loogiliselt töötavad ja millist üht asja üks plokk üldse teenib? Seni kuni see kõik oli minu jaoks koos ühe sildi all nimega “veebileht”, oli ülesanne liiga lai, et sellest saaks väljenduda tehtav samm.

Kui ülesanne jäi suureks ja segaseks, jäi ka liikumine suureks ja kaootiliseks. Kui ülesanne hakkas jagunema osadeks, hakkas ka tegevus muutuma teostatavaks.

Segadus ei ole ainult peas — see on tunda ka kehas

Kui mõtete tasandil on selguse puudumine, ei ole see neutraalne tunne. See tekitab sisemise pinge. Mitte tingimata sellise, millele sa oskad kohe nime anda, aga sellise, kus tunned, et miski ei haaku. Mul oli seda enda protsessis väga selgelt tunda. Ma tundsin korduvalt, et mingi sõnastus ei sobi, et loogika on valepidi, et üks tekst lubab liiga palju, et fookus läheb käest või et ma räägin lahendusest enne, kui probleem on nähtav. Need ei olnud lihtsalt keelelised eelistused. Need olid märgid sellest, et selgust ei olnud veel piisavalt.

Sellistes olukordades, on meie keha sageli meie suurimaks infoallikaks, eriti kui midagi tekitab meis segadust.

Näiteks oma veebilehe ülesehitamisel tuli selgelt välja, et tasuta mõttekaardi juures hakkas tekst lubama korraga märkamist, põhjuse mõistmist ja järgmise sammu leidmist. Mina ei saanud kohe aru, mis viga, kuid minu tunnete tasandil oli koheselt tunda, et ühe väikese PDF-i kohta on seda liiga palju. Just see ebamugav tunne kehas, saatis siganaali, et asi ei ole paigas.

Peale teksti korrigeerimist ja selguse loomist, kadus kehast ka ebamugav tunne.

Ebamugavus näitab, kuhu vaadata

Enamasti tõlgendatakse selliseid ebamugavaid pinge hetki takistusena ja just nendel hetkedel tegevus peatatakse.

Mina ei peatunud. Ma jäin selle ebamugava tunde juurde ja hakkasin vaatama, mida see mulle tegelikult näitab. Ma ei võtnud seda tunnet märgina, et peaksin veebilehe tegemise kõrvale jätma, vaid märgina, et kuskil on puudu veel selgusest. Hakkasin enda ees olevat ülesannet lahti võtma. Küsisin, mida see tasuta pakkumine tegelikult tegema peab ja mida ta ei tohi lubada. Kitsendasin. Edasi tuli järgmine küsimus: kas tekst peab algama probleemist või lahendusest? Siis järgmine: mida inimene siin üldse märkama peab? Siis järgmine: kas ma räägin katkestuskohast, murdumispunktist või tegevuse baasotsusest?

See ei olnud enam segaduses ringiratast käimine, vaid segaduse lahti harutamine. Iga täpsem küsimus tõi juurde natuke selgust ja iga selgem vastus vähendas omakorda sisemist hõõrdumist. Just nii hakkas suur ja ähmane “tee veebileht valmis” muutuma millekski, mille pealt oli võimalik päriselt tulemust luua.

Miks suure tegevuse jaoks ei piisa ainult järgmisest sammust

Mulle väga meeldib töötada selliste keeruliste ebamugavate olukordadega, sest need võimaldavad mul näha, kus ja miks on mul ennast keeruline tegevusse juhtida.

Selliste suurte tegevuste – nagu veebilehe koostamine – puhul on vaja kahte eri tasandi selgust. Üks on suur plaan, mis näitab tervikut ja seoseid. Teine on väike plaan, mis näitab ees seisvat tegevust. Mõlemad osad vajavad selgust. Kui üks neist puudub, muutub liikumine raskeks. Kui puuduvad mõlemad korraga, muutub kogu tegevus suureks häguks.

Minul puudus selle veebilehe tegemise juures alguses just suur plaan. Ma ei ole turundaja, ma olen mõttetreener, ja kuigi mul on olemas algteadmised turundusest ja mul oli olemas oma idee, ei olnud mul veel piisavat ülevaadet sellest, kuidas see kõik turunduslikult kokku jookseb.

Selle tegevuse käigus hakkasin ma seda ülevaadet looma. Hakkasin nägema, kuidas üks osa toetab teist, mis on ühe ploki töö, milline on pakkumiste järjekord ja kuidas kogu see tervik peaks inimest edasi juhtima.

See suur plaan ei teki uute ülesannete puhul iseenesest. Me peame selle endale looma. See tähendab, et alguses tuleb mõnda aega taluda paratamatut ebamugavust, mis tekib siis, kui tervik ei ole veel selge, aga liikumist oleks justkui juba vaja.

Suure plaani oleamsolu annab aga raami, mille sees sain ma hakata väiksemaid osi päriselt teostama. Nüüd oli mul selgus – siht ja ülesanne. Nüüd toimisid need koos ja võimaldasid minul olemasolevaid teadmisi ja oskusi väljendada.

Selgus ei anna valmis lahendust, vaid järgmise tehtava sammu

Sama võib juhtuda ka sinuga, kui tead, et sul on vaja veebilehte teha või blogi kirjutada, aga sa ei jõua päriselt selle tegevuseni ja asi hakkab venima. Siis väga sageli ei seista mitte suure eesmärgi, vaid ühe häguse ülesande ees. “Tee veebileht valmis” ei ole veel piisavalt täpne. “Kirjuta blogi” ei ole veel piisavalt täpne.

Need on nimed suurematele tervikutele, mille sees on palju väiksemaid otsuseid. Et neid otsuseid üldse teha saaks, on vaja näha ka suuremat plaani — seda, kuidas need osad omavahel tervikus kokku kuuluvad ja mida nad selles tervikus teenivad.

Kui see tervikupilt puudub ja väiksemate osade seosed on ebaselged, jääbki liikumine häguseks. Aga kui hakkad küsima, mis on selle lehe üks eesmärk, mida see plokk peab tegema, mis on selle teksti üks põhisõnum või mida ma pean praegu otsustama enne, kui edasi kirjutan, siis tekib su töö sisse hoopis teine kvaliteet. Aju ei pea enam võitlema suure segase massiga, vaid saab haakuda millegagi, mis on päriselt tehtav.

Sellepärast ei ole sellistes olukordades kõige olulisem alati rohkem sundi, rohkem aega või rangemat enesejuhtimist. Väga sageli on vaja hoopis rohkem selgust. Mitte kogu tee kohta korraga, vaid järgmise otsuse kohta — aga suurte ülesannete puhul ka selle kohta, mis tervikut sa üldse ehitad. Sest kui järgmine samm jääb häguseks, juhib sind segadus. Kui järgmine samm muutub selgeks, saad juhtimise tagasi võtta. Ja mõnikord algabki päris liikumine just sellest hetkest, kui sa lõpetad ühe suure segase ülesandega võitlemise ja hakkad looma sellist selgust, mille pealt on üldse võimalik tegutsema hakata.

Jaga sõpradega: