Sa tead, mida sa tahad. Sul on mõte, unistus, idee või isegi poolik plaan.
Ja ometi… päev möödub, nädal möödub – ja sa ei liigu.
Minu oma lugu
See lugu juhtus üsna minu mõttetreeneri teekonna alguses. Siis, kui internet alles hoogu kogus ja blogimine polnud veel "asi".
Ma olin saanud võimaluse kirjutada oma mõtteid juba tuntud veebilehele. Päriselt hea võimalus.
Ja ma tahtsin oma mõtteid jagada, kuid mul oli väga suur probleem. Ma ei suutnud – sõna otseses mõttes – suunata end kirjutama.
Ma mõtlesin sellest. Ma tahtsin kirjutada. Aga ma ei suutnud kirjutada.
Ühel hommikul, kui mees oli tööle läinud ja tütar kooli, otsustasin, et nüüd kirjutan. Aga see otsus ei aidanud mind tegutsema. See hoidis mind terve päeva pinges, survestas mind sisemiselt, kuid ei aidanud kirjutama. Ma vahtisin arvutiekraani 8 tundi – ja ei saanud mitte ühtegi lauset kirja.
See tunne, kui tahad alustada… aga jääd paigale
Võib-olla sa oled just praegu samas kohas. Sul on olemas idee. Sul on isegi tahtmine. Võib-olla ka aeg.
Aga miski ei liigu. Või kui liigub, siis sinu peas käib selline närviline, sundiv sisekõne, et pärast enda sundimist oled tühjem kui enne.
Sa võid isegi mõelda sellest iga päev. Kujutleda, kuidas sa seda ülesannet täidad. Kujutleda, kuidas see valmis saab. Ja ometi... ei midagi. Tegevus jääb tegemata.
Aga miks?
Kuidas on võimalik, et sul on mõte olemas – ja sa ei tegutse? Sa tead, mida tahad – ja jääd ikkagi paigale?
Meil on kombeks mõelda, et kui mul on idee olemas, siis keha järgneb.
Vahel jah, vahel ei.
Seda aitab mõista keha juhtimise protsess. Keha ei ole iseliikuv organ – seda tuleb juhtida.
Ja keha juhtimiseks kasutame me mõtet. Kuid mõtteid, mida me kasutada saame, on kahte tüüpi. Ühed on “peas”, s.o teadlik teadvus, ja teised on “kehas”, s.o alateadvus.
Selline jaotusprotsess tekitab ühe dilemma: nimelt tekib meil olukord, kus info ei ole õige tegelase käes. Armastan mõttetreeningus öelda, et “See, kes teab, ei tee. Ja see, kes teeb, ei tea.”
Mõte, mis on peas, ei juhi keha muul moel kui ainult tahtejõuga. Tahtejõuga juhtimine pole aga kunagi meeldiv ega ka püsiv. Seetõttu tahame me liigutada oma ideed kehasse, sest ainult siis me mõistame vajalikul tasandil, mida me tegema peame.
Me võime seda selgitada ka nii, et me tahame oma idee oma tundega siduda. Kuid see on paljudele liiga raske ülesanne ja see pole ka vajalik – vähemalt esialgu.
Piisab, kui alustad sellest, mida tegin mina aastaid tagasi ja mida ma endiselt juba 15 aastat kasutan.
Kui me ei mõista, kuidas enesejuhtimine tegelikult toimib, jäävadki teadmine ja tegutsemine teineteisest lahku.
Otsustasin kasutada seda, mida teadsin
Pärast 8-tunnist aja raiskamist, mis muide ei olnud erakordne – pigem minu kui mitte-tegutseja puhul tavaline –, sain äkitselt aru, et asjad ei muutu, kui ma tõsiselt ei hakka midagi muutma.
Selleks ajaks olid mul juba mõttetreeningu teadmised, kuid need polnud veel täielikult integreerunud minu arusaamisesse. Aga ma teadsin samme. Ja just see hetk sai saatuslikuks – mil ma otsustasin, et ma ületan selle probleemi igaveseks ja tõestan, et need sammud töötavad.
Mida tähendab enesejuhtimine?
Enesejuhtimine tegevusse ei ole enda survestamine – see on endast aru saamine ja seejärel enda juhendamine uude arusaamisesse, sellisesse, mis võimaldaks tegevuse ära teha.
Mõttetreeningu protsess algab mõttemustrite märkamisega. Kõik, mida sa vajad, on mõista, milline mõte hoiab sind tagasi.
Minu lemmikküsimus mõttetreeningu alguses oli: “Mida ma mõtlen?”
Vastus sellele küsimusele paljastab kõik põhjused, miks sa ikka veel ei tegutse ja seisad paigal.
Minu mõte oli “Ma ei ole blogija” – ja ma muutsin selle mõtte igaveseks kahjutuks ühe väikese mantra abil. Loe siit “Ka sinust võib saada blogija.”
See protsess ei ole keeruline, see ei ole raske. See nõuab enda kuulamist ja mõtte märkamist. Ja kui läbida see protsess teadlikult, siis toimub ka teadlik muutus. Päriselt.
