“Ma ei taha praegu teada.” Aga millal siis?

Tahaks öelda, et ma ei mõista paljusid inimesi, kes olukorras, kus päise päeva ajal tõmmatakse üha enam koomale meie võimalusi riigis õigust saada ja üha enam piiratakse vabadusi, mida tavakodanik võib ja ei või teha või öelda … ütlevad, et “ma ei taha teada”. Tahaks neilt küsida aga “Millal siis?” 
Kuid ma mõistan neid.

Mõttetreenerina pakuvad mulle sügavat huvi mõtteviisid ja inimeste käitumine. Ja Mõttekoolis õpetan ma kuidas mõelda mõtteid, mis on pärit tulevikust.
Igaüks, kes valib endale eesmärgi ja hakkab liikuma oma eesmärgi poole, peab muutma oma mõtlemist ja õppima mõtlema mitte sellest, mida ta näeb, vaid sellest, mida ta tahab luua.

Tänapäev paljastab aga hoopis huvitava mõtlemise viisi.
Suur osa inimesi on jäänud kinni mineviku infosse. Me arvame, et me elame õigusriigis ja meie õigused on kaitstud ja riigivõim teostab võimu vastavalt seadustele. Me elame selles arusaamises, mille me endale aastaid tagasi lõime ning pole kordagi pilku üles tõstunud, et vaadata, missugune on seis tegelikult.

Kui ma õpetan inimesi mõtema mõtteid, mis on pärit nende unistusest, ütlen ma, et nad peavad alustama aususest enda vastu, et näha, kus nad täna on. 
Meil pole mitte kunagi mitte midagi võimalik muuta, kui meie arusaamine tegelikkusest ei vasta tegelikele faktidele. Võiks vist väita, et inimesed ei elagi kunagi olevikus, sest nad ei oska näha fakte.

Paraku olen pidanud ise selle arusaamise läbi valusate kogemuste omandama. Viisin oma lapse eralasteaeda, käisin seal last harjutamas ja mul tekkis arusaamine sellest keskkonnast, kasvatajatest. Ma rahunesin ja uskusin, et mu laps on hoitud.
Nüüd olukord muutus. Kasvatajad vahetusid. Ressursid vähenesid. Muide, ma teadsin seda kõike, kuid minu arusaamine sellest lasteaiast ja rühmas toimuvast jäi ikka samaks. Ma usaldasin vastavalt minevikus nähtule.

Olukord oli ammu juba muutunud, kuid minu peas oli lugu, mis pärit minevikust. Ma elasin minevikus. Tegin järeldusi ja otsuseid vastavalt mineviku kujutluspildile. Elasin omas mullis ja ma ei osanud seetõttu kaitsta oma last.

Meil on ühiskonnas täpselt sama olukord. Kõik need, kes keelduvad vaatamast, mis on tänane tegelik olukord, võtavad endalt võimaluse ennast ja oma lähedasi kaitsta.
Kurb tõdemus on muidugi see, et meil kõigil on valik. Ja igaühel on valik elada ka mullis. Kahjuks praegu on mullis elamisel päris traagilised tagajärjed mitte ainult üksikisiku isiklikus elus ja mitte kauges tulevikus, vaid kollektiivselt ja lähiaastatel.

Millal sa siis tahad teada, et sa jääd kohe-kohe oma vabadusest ilma, kaotad kodu ja kodumaa, sind sunnitakse varast loobuma, tegema oma kehaga seda, mida võim tahab ning kõik sinu võimalikud valikud hakkavad sõltuma sinu sõnakuulelikkusest võimule. 
Paar aastat tagasi oleksid need nimetatud näited tundunud mulle absurdsed. Tõenäoliselt tunduvad need absurdsed paljudele, kes ei taha teada. Kuid vaadates, mis täna riigis toimub, pole neis näidetes midagi ennekuulmatut.

Mõtisklemiseks kuula siit:

https://objektiiv.ee/konservatiivne-konverents-martin-helme-martsikuus-toimuvad-valimised-on-eesti-jaoks-otsustava-tahtsusega/