Olen kahekümne aasta jooksul aeg-ajalt ikka peatunud ja vargsi kahtlustanud, et võimulolijate mõistuses ei ole kõik korras. Aga kuna tehtud lolluse ja järgmise lolluse vahel oli parasjagu suur ajavahe, siis see mõte eriti sügavale juurduda ei jõudnud.

Viimased kaks aastat aga kubiseb ajulagedatest otsustest, loogika vigadest, survestamisest ja hirmutamisest.

See on kõik see, mis mind kui uuesti mõtlema õppinud isikut sisemiselt tõeliselt segadusse ajas. Kuid ainult seniks, kuniks ma hakkasin mõistma mängureegleid ja õppisin end usaldama.

Lubasin end täna kaubanduskeskusest "välja visata". Noh, mitte päris. Peale teistkordset märkust, et kaubanduskeskuses on maski kandmine kohustuslik, ma lahkusin. Tuli välja, et ma olen suuteline jätma lapse jope ostmata ja toidukaubad ostukorvi, kuid ma ei suuda enam alluda reeglitele, millel puudub igasugune mõistuslik selgitus.

Kuid mind pani imestama see sisemine rahu, millega ma neid sõnu kuulasin. Minu kehas ei olnud enam hirmu ega häbi ega piinlikkust, oli lihtsalt väike ja vaikne sisemine hääl koos sügava kurbusega, mis soovitas lahkuda. Ja kahjutunne nende inimeste suhtes.

Hiljem kaubanduskeskusest väljudes mõlgutasin mõtteid aga ettevõtja seisukohast. Kaupluses polnud ühtegi klienti ja kaubanduskeskus tervikuna oli tühi. Parkimisplats, mis tavaliselt oli autosid nii täis sõltumata kellaajast, pakkus parkimiseks mitmeid valikuid otse kaubanduskeskuse ukse ette. Ometi pidas müüja vajalikuks mulle kahel korral meelde tuletada, et maski tuleb kanda. Tundub, et ettevõtjad on pigem nõus kuuletuma valituse jaburatele reeglitele, kui asetama kliendi kui oma peamise sissetuleku looja esikohale. 

Kuulates praegu valitsuse nääklemist piirangute leevendamise ja testide tagasitoomise teemal, tundub kogu see valitsev maailm üsna jabur. Tõepoolest, kui ma siin nõnda üksinda mõtisklen, siis tuleb tahes tahtmata minu ajju mõte, et aga võibolla mina mõtlen jaburalt. Kas pole jabur minna kaubanduskeskusesse, leida üle pika-pika aja lapsele jope, mille ta on nõus selga panema ja siis selle maskinõudmise pärast jätta see ostmata. Selle all ei kannata ju teised, ainult mina?

Kui nii vaadata, siis see on tõsi, kuid kui ma jälgin seda, mis minu sisemaailmas toimub, siis ma ei saa kuulekalt alluda ja panna maski ette. Vähemalt täna ei saanud.

Ma olen maksnud väga ränka hinda selle eest, et ma läksin oma sisemaailmaga vastuollu, sest ma lihtsalt ei usaldanud ennast. Kõik teised – autoriteedid, meditsiini- ja valitsuasutused, mass, tundusid teadvat paremini. Ma lubasin endal kahelda selles, mida ma tegelikult sisemiselt tundsin. Ma lubasin kahelda selles, mida ma tegelikult arvasin.

Ma tunnen kahtlusi enese arvamuste osas ka täna (ka seda artiklit kirjutades), kuid ma tunnen need kahtlused ära ja ma tean, et minu õige tee on juhinduda sisemisest häälest. Sellest, mis sosistab ja mis kunagi ei karju. Sellest, mis 99% ajast on vastuolus sellega, mida ma ühiskonnas näen või mõtteviisilt vastuolus sellega, mida enamik inimesi minu ümber mõtleb.

Kuid ma pean tunnistama, et see sisemine hääl on toonud mulle läbi nende valikute rohkem rõõmu ja õnne, küllust ja rahulolu ning seetõttu on oma sisemine hääle järgimine kõike väärt, isegi kui mul on tunnen, et liigun seda rada ainukesena.

Valitsus peab praegu plaani tuua tagasi testimine, et ühiskonnast tõrjutud saaksid taas ühiskonda tagasi tulla. Kui need piirangud kehtestati, siis see oli mulle üsna suur tagasilöök. Mitte sellepärast, et ma oleksin hirmus väljaskäija, pigem mitte. Ma olen viimased viis aastat kodustel põhjustel niigi isoleeritud olnud . Raske oli see pigem seetõttu, et sügisest jäi mu esimesse klassi läinud laps koduõppele ja mul oli plaanis pakkuda talle vaheldust teatri, kino, muuseumi jm väljaskäimise läbi. Kahjuks jäi see kõik päevapealt ära.

Ma usun, et ma pole ainuke, kes pidi läbi tegema muutuse ja kohandama end uue olukorraga. Piirangutega, millega valitsus üritas survestada meid vaktsineerima.

Sellest pole ju midagi, kui valitsusel on nii madalad väärtused, kuid arvata nüüd, et ma olen nõus ennast testima, et saada kohvikusse, teatrisse või mujale kultuurisündmusele, näidab ikka tõesti valitsuse nõdrameelsust.

Jah, ma oleks olnud nõus testima sügisel. Kuid nüüd, mil ma olen kogu oma elu ümber korraldanud, leidnud inimesed, kelle kohvikus ma käia saan, kelle tagahoovis etendust vaadata või kellega niisama tarka juttu puhuda, ei suuda mina panna end astuma sisse kohviku uksest, kes on mind mulle olulisel ajal hüljanud. Ma ei ole nõus testima. Seda kinnitasin ma endale juba detsembris, kui me perega otsustasime lasteaia jõulupeole mitte minna, sest osalemiseks oli kehtestatud testimise nõue.

Kui vaadata seda "piirangute leevandamise" nõuet testimise tagasitoomisega laiemalt, siis see mitte ei too tagasi inimesi, kes ühiskonnast eemale on tõugatud, vaid see tekitab koormust ettevõtjatele ning peletab eemale ka vaktsineeritud inimesed, kes tänu kehtestatud koroonapassile oma "nakkusohtlikkust" kuni siiani tõestama ei pidanud. Kas see ei pane mõtlema, et meie valituse tarkusega on ikka midagi väga valesti?

Kuid mine tea, öeldakse, et inimese mälu on lühike ja kohene preemia kõige ahvatlevam. Eks igaüks saab teha oma valiku.