Ainult vastutus viib (sinu) maailma edasi
17. aprill 2022 | IGAPÄEVANE ELU | HELINA MÄGI
Arusaamine vastutuse võtmisest on täielikult muutnud viimase 15 aasta jooksul minu elu ning teinud 100%-lt tegutsemise võimalikuks.
Enne, kui ma vastutuse peale mõtlema hakkasin, kasutasin ma kahte mõtteviisi:
Ma ei saa
Esimene neist oli: ma ei saa. Ehk vaene mina, ma ei saa oma eesmärke saavutada, sest ma kardan. Ma ei saa palgatõusu küsida, sest ma ei julge. Ma ei saa midagi muuta, sest keegi niikuinii ei kuula mind. Ma ei saa kuhugi minna, sest see maksab nii palju.
Ma ei saa mõtteviisil on kaks olulist negatiivset poolt. Esiteks see pole tõde. Ja teiseks see ankurdab sind probleemi.
Tõde pole see seetõttu, et ma saan alati. Ja ma saan alati, sest mul on alati valik. Mõtle veidi. Kui ma ütlesin endale ma ei saa oma eesmärke saavutada, sest ma kardan. Siis ma valisin alluda hirmule. Hirm ei takistanud mind. Hirm aitas mul lihtsalt leida põhjuse, miks mitte vastutada ja seista paigal.
Kui mõte, mida sa mõtled pole tõde ja see ka ei toeta sinu eesmärki, kasutad sa mõtet enda kahjuks. Mõte on parim ressurss, mis sul üldse saab olla. Ja kui sa kasutada seda loomaks tulemust, mida sa ei taha, siis sellest on väga kahju.
Kui sa lubad mõtteviisil: "ma ei saa" domineerida oma mõtlemises, ei lahenda sa mitte kunagi enda probleemi.
Miks mina pean
Teine lemmikmõte (või mõttes esitatud küsimus) oli "miks mina pean". Miks mina pean palgatõusu küsima, kas ülemus ei võiks aru saada, et minu panus väärib paremat tasu?
Ma võin seda laiendada: miks mina pean oma abikaasale ütlema, et soovin reede õhtul lilli, kas ta ise ei võiks selle peale tulla?
Või minu viimase aja väljakutse: miks riik ei võta vastutust ja ei aita mul oma lapse tervist parandada?
Kui tegemist on minu eluga, siis ainus, mis aitab mul luua sellist elu sellistel tingimustel nagu ma tahan, on vastutuse võtmine. Kui mina tahan midagi, on minu ülesanne küsida ja selle ellutoomise nimel pingutada.
See tähendab hirmu ja ebamugavuse ületamist, see tähendab iseenda eest seismist, see tähendab uute mõtete teadlikku mõtlemist. See tähendab pro-aktiivset liikumist isegi kui garantiisid ei ole ja see on hirmus kui põrgu.
Ma ei väida siinkohal, et muutus on põrguga sarnane, sugugi mitte. Muutus on küll ebamugav, kuid kui ma mõistan muutuseks vajalikke komponente, suudan ma end selles ebamugavuses suurepäraselt toetada.
Põrguga sarnaneda võib olukord, mis on tekkinud seetõttu, et ma pole tahtnud kasvada. Tead ju küll. Esialgu Jumal sosistab, seejärel koputab õlale ja siis viskab kiviga. Kusjuures ta teeb seda ainult armastusest sinu vastus (hoolimata Jumala nime kasutamisest ei ole ma usklik, kuid see näide on mind palju aidanud).
Sa oled kindlasti märganud, kuidas asjade edasilükkamine on tekitanud sinu päevakavva segadust, sinu mõtetesse pidevat pinget ja tundemaailma ärevust. See põrgu on sinu enda poolt loodud ja võib olla väga lühiajaline, kui sa otsustad hakata vastutama.
Mis vastutus tegelikult on
Bob Proctor, minu esimene mentor, kelle juures ma õppisin kaks aastat ja kelle CD'sid kuulasin igapäevaselt 4 aastat järjest, ütles mulle: mina loon, seega saan muuta.
Kui sa oled minu koolitustel õppinud, siis sa tead, et ma armastan olukordi, nii positiivseid, kui negatiivseid – igasuguseid olukordi.
Ma harjutasin vastutuse võtmist lihtsa vaatluse abil, korrates iga olukorra kohta oma elus – mina olen selle loonud. Minu puhul negatiivsete olukordade eest vastutuse võtmine oli kordades lihtsam. Vaeva nägin positiivsete olukordade eest vastutuse võtmisega.
Iga kord, kui ütlesin endale, et mina lõin selle olukorra endale, sain küsida: kuidas ma tahan seda muuta?
Vastutuse võtmine vabastab igaühe tupikseisust. Võttes vastutuse, oled sa vaba.
Vastutust ei saa kunagi võtta teise inimese teo eest. Kuid ma saan vastutuse võtta oma reaktsiooni eest, kui ma seda tegu kogen. Kui mulle tundub, et keegi ütles mulle halvasti, siis ma ei vastuta teise inimese sõnade eest. Küll aga nende sõnade tõlgenduse eest.
Siin tuleb appi mõttetreeningu oskus. Ma pean õppima vahet tegema asjaoludel, mida ma muuta ei saa ja iseenda mõtetel, mis on 100% muudetavad.
Vastutuse pean võtma oma mõtete, tunnete ja tegevuste eest. Kõik muu on minu kontrolli alt väljas.
Mida sa võidad, kui otsustad vastutada
Kohe, kui sa otsustad hakata vastutama, avanevad sulle võimalused. Siiski ei saa sa neid võimalusi pelgalt mõeldes, vaid sul tuleb ka hakata tegutsema, et neid võimalusi kasutada.
Kui ma varemalt ütlesin, et ma ei saa oma palganumbrit mõjutada, sest ma ei suuda ülemust veenda oma palka tõstma, siis võttes vastutuse mõistan ma, et mul pole vaja oma ülemust palgatõusus veenda. Mul tuleb veenda iseennast. Ja siis valida tegvus, mis seda usku kinnitab – panustada ettevõttesse rohkem, otsida uus töö, alustada enda ettevõtlusega vm. Võimalusi on palju.
Arengud meie riigis
Nüüd aga veel riiklikest arengutest meie enda riigis seoses vastutusega. Kahjuks pean tõdema, et võimustruktuurid liiguvad jõuliselt selles suunas, et piirata meie mõtlemist, sealt tulenevalt vähendada meie võimalusi otsustada ja seeläbi vajadust vastutada.
Oluline on siinkohal siiski märkida, et me saame alati oma otsuseid ise teha (isegi kui see tehakse raskeks) ja meile jääb alati võimalus valida vastutus (isegi kui see mitte vastutuse võtmine muudetakse mugavaks).
Näiteid pole vaja kaugelt otsida.
Haridussüsteem. Meile on pakutud mugav võimalus õppida ja lasta oma lapsi harida, kuid me saame valida ainult ühe variandi vahel – riiklik haridussüsteem. Kui meile see valik ei sobi ja me soovime oma lapsele teistsugust haridust, siis on meil (õnneks veel) valikuid olemas (koduõpe, erakool), kuid need valikud on raskemad ja ositi võiks öelda ka ebavõrdsed.
Tulles vastutuse juurde, siis nuttes raskuse ja ebavõrduse pärast, oleme tagasi mõtteviisi juures "miks mina pean". Kui ma tean, mida ma tahan, saan võtta vastutuse ja ületada need raskused.
Paraku paljud ei teagi, et neil on valik.
Teine näide on meditsiinisüsteem. Parima mõtteviisi väljenduse näite sain kord oma emalt. Nimelt toitumisnõustajana vestles ta rongis ühe vanema daamiga tervisest ja mingi küsimuse peale vastas too "minu tervise eest vastutab Haigekassa".
See on kurb tõsiasi, et me oleme andnud vastutuse riigile. Eriti veel seetõttu, et riigil ei ole meie parimad huvid esikohal. Kui sa seda ei usu, siis mine uuri toidukaupade loetelusid ja siis vestle mõne inimesega, kes mõistab inimkeha tegelikke vajadusi.
Olles ise viimased neli aastat oma lapsega meditsiiniuksi kulutanud, olen kahjuks saanud tõdemuse, et meditsiinisüsteemil on selge pilt, kuidas minu või minu lapse haigusi ravida. See mis neil täielikult puudub on vastutus tulemuste ees. Keegi pole vastutav selle eest, kas meditsiinis tehtud otsused inimese seisundit ka paremaks muudavad. See on väga kurb.
Riigiametkond. Sama kehtib ka ametnike kohta. Ma ei oleks uskunud, et inimesed niivõrd muganduvad nagu Bob mulle aastaid tagasi õpetas. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kuidas inimesed ei mõista, mis on nende roll ja mis tulemust nad looma peaksid.
Üheks põhilisemaks probleemiks selles peangi vastutuse puudumist. Vastutus tuleb võtta tulemuse eest. Kui aga keegi tulemuse eest ei vastuta, pole vaja ka pingutada, pole vaja muutuda. Võib teha seda, mida ülemus käsib teha, ilma mõtlemata.
Mida sina saad teha
Vastutuse võtmine saab alguse mõtlemisest. Sul tuleb hakata mõtlema. Sa pead mõtlema, mida sa tegelikult tahad ja mis sulle hea on. Ja siis tuleb sul hakata mõtlema, kuidas sa saad seda, mida sa tahad isegi, kui selle saamine on sulle raskeks tehtud.
Ja siis tuleb sul mõista, et sinu pingutust (tegevust, tööl käimist jm) õigustab ainult tulemus, mida sa lood. Kõik muu on teisejärguline.
Otsid teadmisi tegevuste ära tegemiseks ja eesmärgi saavutamiseks?
© Copyrights by Helina Mägi. All Rights Reserved.