On inimesi, kes ütlevad enda kohta üsna kindlalt: ma töötan kõige paremini surve all. Sageli tuleb see lause kogemusest, mis näeb välja umbes nii: päevad mööduvad, töö ei liigu, sees on kerge pinge, aga päris valmisolekut tegutsemiseks ei teki. Tähtaeg läheneb, surve kasvab, tekib paanika või tugev sisemine sund, ja äkki saad sa asja tehtud. Pärast jääbki mulje, et võib-olla ongi see sinu loomulik toimimisviis.

Aga see järeldus võib olla petlik.

Sest see, et sa liigud alles surve all, ei tähenda veel, et surve oleks sinu parim seisund töötamiseks. Tihti tähendab see hoopis midagi muud: enne viimast hetke oli alustamise ebamugavus sinu jaoks suurem kui tegevusetuse hind. Viimase minuti lähenedes see tasakaalu punkt muutus.

Miks viimane minut sind liikuma paneb...

Viimane minut ei pane sind liikuma sellepärast, et selles oleks mingi eriline maagia. Sa liigud, sest ühel hetkel muutub mitte tegemine valusamaks kui alustamine.

Enne tähtaega on olukord sageli selline:

• ülesanne tundub raske, ähmane või tüütu

• selle peale mõtlemine tekitab pinget

• edasi lükkamine annab korraks kergendust

See kergendus on oluline. Just see õpetabki sind tegevusi edasi lükkama. 

Mitte teadlikult, vaid mustrina. Kui tegevusest eemaldumine annab sulle hetkeks parema enesetunde, siis on täiesti loogiline, et sa kordad seda.

Mida lähemale tähtaeg tuleb, seda kallimaks muutub aga tegevusetus. Alguses on hind väike: “küll ma jõuan.” Siis muutub see muremõtteks. Siis tugevaks pingeks. Ja lõpuks jõuad kohta, kus enam ei tundu ebamugav mitte alustamine, vaid mitte alustamine.

Just sellel hetkel sa alustada suudadki.

Seega ei ole küsimus tavaliselt selles, et sa tahad töötada surve all. Küsimus on selles, et surve võtab sult ära võimaluse tegevust vältida.

Miks see ei tähenda, et töötad nii paremini

See on koht, kus paljud enda motiive valesti tõlgendavad.

Kui sa teed asja viimase hetke surve all lõpuks ära, siis on lihtne järeldada: näed, ma saangi niimoodi kõige paremini hakkama. Aga siin tasub korraks peatuda ja vaadata ausalt, mis tegelikult toimus.

Kas surve all tekkis sul rahulik, stabiilne ja selge töövoog?
Või tekkis olukord, kus sul lihtsalt ei olnud enam muud valikut?

Need on kaks erinevat asja.

Surve võib küll käivitada, aga käivitumine ei ole sama mis hea koostöö iseendaga. Sunnitud liikumine ei ole sama mis vaba tegutsemine. See, et sa suudad kriisihetkel endast midagi välja pigistada, ei tähenda veel, et see oleks sinu parim või jätkusuutlikem viis töötada.

Sageli tähendab see hoopis, et sinu sisemine süsteem ei oska enne seda kriitilist hetke hästi liikuma hakata.

Ja siis hakkabki tekkima eksitav usk: mul ongi tegutsemiseks väljast määratud tähtaega.

Tegelikult ei pruugi asi olla tähtajas. Sul võib hoopis puudu olla oskusest "käivituda" enne, kui tähtaeg su eest tegutsemisotsuse ära teeb.

Mis hinnaga see muster töötab

Väljastpoolt vaadates võib viimasel hetkel tegutsemine paista üsna toimiv. Asi saab ju tehtud. Tähtaajast kinni peetud. Midagi ei jäägi võib-olla päriselt tegemata.

Aga sellel mustril on hind.

Esiteks pidev stress. Isegi siis, kui sa parajasti ülesandega ei tegele, ripub see kuskil taustal. Sa tead, et peaksid alustama, aga ei alusta. See loob vaimset müra, mis kulutab energiat ka siis, kui sa näiliselt puhkad.

Teiseks liigub kõik oluline ainult kriisi olukorras. Su kõige tähtsamad tegevused ei saa sinu aega ega tähelepanu rahulikus olukorras, vaid alles siis, kui olukord põleb. See tähendab, et su elu ja töö ei allu päriselt sinu juhtimisele, vaid tähtaja survele.

Kolmandaks sõltub kvaliteet liiga palju hetkeseisundist. Kui viimasel hetkel on energiat, saab asi tehtud. Kui ei ole, siis ei ole enam väga palju ruumi. Selline tööviis ei loo stabiilsust ega usaldust iseenda vastu.

Ja neljandaks ei teki taastumist. Kui üks asi saab tehtud suure pingega, siis järgmine asi ootab juba ukse taga. Rahulikku rütmi ei teki, sest süsteem jääb lootma samale vanale lahendusele: küll surve käivitab.

See meenutab üht teist mustrit, millest kirjutan ka artiklis “Ohtlik ei ole see, kui kõik laguneb. Ohtlik on see, kui vana viis veel toimib.” Seal on fookus küll teisel teemal, aga loogika on sarnane: vana viis võib töötada just nii palju, et muutus tundub mittevajalik, kuigi tegelik hind on kõrge ...

Kuidas surve mõjutab sinu käitumist

Surve tähtaja saabudes mängib üht kindlat rolli sinu juhtimisel: see võtab sult valiku ära.

Enne viimast hetke on sul veel ruumi mõelda, kahelda, edasi lükata, vältida, loota, et hiljem on parem hetk. See ruum tundub vabadusena, aga kui sa ei oska seda ise juhtida, muutub see kiiresti edasilükkamise väljaks.

Surve tekkides see valik kaob. Kui enam ei saa vältida, siis ei saa enam ka valida. Tuleb lihtsalt teha.

Selles mõttes võib surve tunduda isegi kergendusena. Mitte sellepärast, et ta oleks meeldiv, vaid sellepärast, et ta lõpetab sisemise vaidluse. Ta lõpetab läbirääkimise iseendaga. Ta lõpetab ootamise. Ja just sellepärast tundubki paljudele, et surve aitab.

Aga tegelikult ei aita surve sinul end juhtida. Ta lihtsalt võtab juhtimise üle.

See on suur vahe.

Mida see muster tegelikult näitab

See muster ei tähenda, et sa oleksid laisk.

See ei näita, et sa oleksid halb töötaja.

See ei näita tingimata ka seda, et sul puuduks võimekus.

See näitab pigem seda, et sul ei ole veel head viisi, kuidas liikuma saada enne, kui väline sund võtab juhtimise üle. Ehk probleem ei ole ainult tegevuses. Probleem on selles, mis juhtub sinu sees enne tegevust.

Seal võib olla:

• pinge

• hägu

• kahtlus

• vastumeelsus

• tunne, et praegu ei taha

• mõte, et hiljem on lihtsam

Ja kui sa ei oska seda kohta märgata ega seda juhtida, siis jäädki lootma välisele survele.

See ongi koht, kus töö tegelikult algab.

Kuidas hakata liikuma enne, kui juba põleb

Esimene muutus ei ole see, et sa survestad end rohkem. Esimene muutus algab sellest, et sa hakkad märkama, millal sa ootad välist survet, et üldse käivituda.

Pane tähele hetke, kus sa veel ei tee. Mitte ainult hetke, kus sa lõpuks teed.

Küsi endalt:

• mis mind enne seda hetke kinni hoiab?

• mis tundub selles tegevuses praegu liiga ebamugav?

• mida ma endale selle tegevuse kohta ütlen?

Ja vaata oma sisekeelt.

Kas seal kõlab pigem:

• ma pean

• ma peaksin

• ma oleksin juba pidanud

või pigem:

• ma saan alustada ühest osast

• ma saan teha esimese sammu

• ma saan teha seda natuke

Survestav keel suurendab sageli pinget. Lubavam ja tehtavust loov keel aitab tegevust ajule vastuvõetavamaks muuta.

Kui tahad seda mustrit sügavamalt mõista, siis tasub sul vaadata ka kohta, kus teadmine ja tegemine teineteisest lahku lähevad. Selle kohta loe loos “Kui tead, aga ei tee”.

Ja kui tunned ära, et vana viis töötab just nii palju, et muutust edasi lükata, loe ka artiklit “Ohtlik ei ole see, kui kõik laguneb. Ohtlik on see, kui vana viis veel toimib.”

Sest sageli ei ole suurim probleem see, et sa ei oska töötada. Suurim probleem on see, et su praegune viis ennast tegevusse saada töötab ainult siis, kui juba põleb.

Kui tahad aru saada, miks sul on tähtaega vaja, et üldse liikuma hakata, siis tasub vaadata just seda kohta, kus tegevus enne survet katkeb. See koht ei peida ainult probleemi. Seal on olemas ka lahendus tegevusega alustamiseks.

Jaga sõpradega: