On päevi, kus sa oled justkui kogu aeg tegevuses. Vastad kirjadele. Vaatad üle mõne teksti. Teed ära väikse kiire asja, mis on ka vaja lõpetada. Otsid natuke infot juurde. Korrastad. Parandad. Plaanid. Mõtled. Ja päeva lõpus on tunne, et sa oled teinud palju, aga see kõige olulisem asi ei ole ikka edasi liikunud.

Sa ei ole olnud tegevusetu. Vastupidi. Sa oled olnud hõivatud.

Ja just see teebki selle olukorra nii petlikuks.

Sest kui sa teed päeva jooksul palju, on väga lihtne uskuda, et probleem on ajas, koormuses või prioriteetide rohkuses. Tegelikult ei ole küsimus enamasti selles, et sul oleks ajast puudu või et sinus oleks midagi valesti. Mõttetreeningu seisukohalt on põhjus palju täpsem: sa juhid end päeva jooksul nende mõtetega, mis sul parajasti peas käivad. Ja kui su mõte liigub olulise tegevuse pealt vähemolulise peale, liigub koos sellega ka sinu tegevus.

See juhtub kiiresti ja sageli märkamatult.

Sa võtad ette selle olulise asja. Näiteks pakkumise kirjutamise. Kõne tegemise. Müügikirja saatmise. Blogi avaldamise. Otsuse ära tegemise. Ja samal hetkel käib peast läbi midagi sellist:

Vaatan enne korraks meilid üle.
See väike asi on ka vaja ära teha.
Teen selle kiiresti ära ja siis lähen tagasi.
Mul oleks enne vaja veel natuke mõelda.
Praegu ei ole veel õige hetk selle jaoks.

Need mõtted ei kõla rumalalt. Need kõlavad täiesti mõistlikult. Just sellepärast on neid nii lihtne uskuda. Aga kui sa vahetad oma mõtte olulise tegevuse pealt väheolulise peale, siis on täiesti loomulik, et sa ei tegutse enam selle kallal, mida sa sõnades oluliseks pead. Sa liigud sinna, kuhu liigub su mõte.

Sellepärast ei ole peamine küsimus siin ajas. Küsimus on juhtimises.

Kui edasilükkamine näeb välja nagu tegusus

Sageli kujutatakse edasilükkamist ette nii, et inimene justkui ei tee midagi. Istub, väldib, lükkab edasi, tegeleb sotsiaalmeediga. Aga päriselus näeb see tihti hoopis teistsugune välja. Sa teed väga palju. Lihtsalt mitte seda, mis sind päriselt edasi viiks.

Sa vastad kirjadele, millele ei ole tegelikult praegu kiiret vastata.
Sa parandad sõnastusi, kuigi põhitekst on veel otsustamata.
Sa otsid veel infot, kuigi sul on juba piisavalt, et alustada.
Sa teed ära väiksed kõrvalised ülesanded, sest need annavad kiire lõpetamise tunde.
Sa valmistud, aga ei alusta.

Väljastpoolt paistab see tegususena. Seestpoolt tundub see ka sageli õigustatud. Ja sellepärast jääbki tegelik probleem nähtamatuks.

Probleem ei ole selles, et sa ei tee midagi. Probleem on selles, et sa teed midagi muud, et mitte minna selle ühe tegevuse juurde, mis on praegu kõige olulisem.

Miks me valime vähemolulise tegevuse

Põhjus ei ole iseloomuviga. Ja väga sageli ei ole põhjus isegi mitte selles, et sa ei tea, mida teha. Põhjus ei ole ka selles, et see teine asi vajas tegemist.

Põhjus on see, et olulise tegevuse ees tekib sinu sees hõõrdumine.

See oluline asi on sageli:

• ebamugavam

• hägusam

• tähtsam

• emotsionaalselt laetum

• seotud suurema nähtavuse, otsuse või riskiga

Kui see tegevus on veel läbimõtlemata, siis tekib selle ümber topeltraskus. Ühelt poolt on see sinu jaoks oluline. Teisalt ei ole ta veel piisavalt selge. Ja kui oluline tegevus on korraga nii oluline kui ka ebamugav ja ebatäpne, siis ei olegi väga midagi muud oodata kui järjekordset tegevuse vahetust millegi vähem tähtsa peale.

Mitte sellepärast, et sa ei tahaks.

Vaid sellepärast, et vähemoluline tegevus tundub sel hetkel lihtsam, turvalisem ja tehtavam.

Oluline on siin aru saada ühest asjast: aju ei haaku hästi tegevusega, mis on samal ajal ebamugav, ähmane ja tähenduslikult raske. Kui sa ei ole selle tegevuse ees endale selgust loonud, siis hakkavad sind juhtima need mõtted, mis pakuvad kiiremat kergendust.

Ja siis tundubki täiesti loogiline teha enne “see üks väike asi”.

Mida su kõrvaltegevused sinu eest tegelikult teevad

Kõrvaltegevused ei ole juhuslikud. Need täidavad sinu hüvanguks mingit funktsiooni.

Mõni neist annab kontrollitunde.
Mõni neist aitab vältida ebamugavat tunnet.
Mõni neist lükkab edasi hetke, kus peaksid otsustama.
Mõni neist loob tunde, et sa justkui liigud, kuigi tegelikult liigud ringi.

Näiteks:

Kui sa lähed olulise müügiteksti asemel vastama meilidele, siis meilid võivad anda sulle kiirema lõpetamise tunde.
Kui sa lähed olulise otsuse asemel parandama veebilehe detaile, siis detailid võivad tunduda vähem riskantsed kui otsus ise.
Kui sa lähed blogi kirjutamise asemel veel uurima, kuidas teised seda teevad, siis võib lisainfo anda ajutise tunde, et sa valmistud hästi.

Aga mõttetreeningu vaatest on siin keskne küsimus: mida see tegevus minu eest praegu ära teeb?

Kas ta aitab sul mitte tunda ebakindlust?
Kas ta aitab sul mitte teha otsust?
Kas ta aitab sul mitte minna nähtavale?
Kas ta aitab sul mitte kohtuda sellega, et oluline asi ei ole veel piisavalt selge?

Kui sa selle koha ära tunned, muutub pilt palju täpsemaks. Siis ei ole küsimus enam selles, miks sa “lihtsalt ei tee”, vaid selles, kuidas sa end mõtetega olulise tegevuse juurest ära juhid.

Vahel polegi see asi päriselt oluline

See on teine väga tähtis tasand.

Mõnikord ütled sa endale, et mingi tegevus on oluline, aga kui ausalt vaadata, siis ta ei ole seda sulle päriselt. Ta on oluline ideetasandil. Ta kõlab õigena. Ta tundub olevat asi, mida peaks tegema. Aga seesmist sidet selle tegevusega tegelikult ei ole.

Vahel on “oluline” lihtsalt jutt.

Sa ütled, et peaksid blogi kirjutama.
Et peaksid pakkumist välja töötama.
Et peaksid rohkem nähtav olema.
Et peaksid selle projekti ära lõpetama.

Aga kui küsida: miks see mulle päriselt oluline on? mida see praegu teenib? kas see on üldse minu järgmine samm? — siis võib vastus muutuda.

See on oluline koht, sest kõik tegemata asjad ei kuulu tegemisele läbi sunni. Mõned asjad ei liigu sellepärast, et nad ei ole praegu tegelikult olulised. Neid hoiab elus ainult mõte, et “see oleks mõistlik” või “ma peaksin”.

Sellepärast on vaja iseendaga rääkida kahel tasandil.

Kaks kohta, kus sul on vaja selgust

Esimene tasand on see: kas see tegevus on mulle päriselt oluline?

Mitte teoorias. Mitte kellegi teise vaates. Mitte seepärast, et see kõlab targalt või õigesti. Vaid päriselt.

Mida see tegevus teenib?
Miks see praegu tähtis on?
Kas see on tõesti järgmine vajalik samm?
Või hoian ma seda lihtsalt üleval, sest olen endale kunagi nii öelnud?

Teine tasand on see: mis on selle tegevuse esimene konkreetne samm?

Sest isegi siis, kui asi on päriselt oluline, ei hakka sa liikuma, kui tegevus on sinu jaoks liiga lai.

“Kirjuta blogi” ei ole veel tegevus.
“Pane pakkumine kokku” ei ole veel tegevus.
“Tee see oluline asi ära” ei ole ammugi tegevus.

Kui sa ei tea täpselt, mida sa tegema hakkad, siis hakkab sind juhtima hägu. Ja hägusas kohas on vähemoluline tegevus peaaegu alati ahvatlevam kui oluline.

Seega ei ole lahendus rohkem aega.
Lahendus ei ole kiiremini tegutsemine.
Lahendus ei ole see, et sa pead end rohkem kokku võtma.

Lahendus on selguse loomine.

Selgus selle kohta, kas see asi on päriselt oluline.
Ja selgus selle kohta, mis on esimene täpne samm.

Kuidas oluline samm uuesti nähtavaks teha

Kui märkad, et teed päev läbi kõike muud, siis ära küsi kõigepealt, miks sa jälle distsiplineerimatu olid. Küsi parem:

Mis oli see oluline tegevus, mille juurest ma ära liikusin?
Millise mõttega ma ennast sealt ära juhtisin?
Mida see vähemoluline tegevus mulle pakkus?
Kas see oluline asi on mulle päriselt tähtis?
Ja kui on, siis mis on selle esimene täpne samm?

Need küsimused toovad nähtavale selle, mis muidu jääb hägu sisse.

Sest sa ei vaja siin rohkem sundi. Sa vajad rohkem ausust ja rohkem selgust.

Vahel on vaja tunnistada, et see asi ei olegi praegu oluline.
Ja vahel on vaja tunnistada, et asi on oluline küll, aga sa ei ole seda enda jaoks piisavalt konkreetseks teinud.

Mõlemal juhul tuleb lahendus mitte suuremast survest, vaid paremast juhtimisest.

Kui tahad päriselt edasi liikuda, siis ei piisa sellest, et ütled endale, mis on tähtis. Sul on vaja märgata, milliste mõtetega sa end tegelikult päeva jooksul juhid. Sest lõpuks ei määra su liikumist see, mida sa pead oluliseks sõnades, vaid see, millele sa oma mõtte järgmisel hetkel annad.

Jaga sõpradega: