Kui asi ei liigu, tundub sund kõige loogilisem vastu

Kui oluline tegevus jääb venima, tundub sund sageli kõige mõistlikum lahendus.

Sa tead, et pead selle ära tegema.
Sa ütled endale, et enam ei tohi venitada.
Sa proovid end kokku võtta.
Sa käsutad ennast liikuma.

Väljast vaadates on see arusaadav. Kui probleem paistab tegevuse puudusena, siis tundub ka lahendusena rohkem survet.

Tekib mõte:

• võta ennast kokku

• ära ole nõrk

• lihtsalt tee ära

Ja mõnikord inimene saabki niimoodi liikuma. Vähemalt korraks. Just sellepärast tundub sund nii veenev. Ta võib anda lühiajalise tulemuse ja jätta mulje, et järelikult oligi vaja end rohkem tagant suruda. Aga see ei tähenda veel, et sund lahendas päris probleemi.

Sund ei vabasta takistust, vaid pressib sellest üle

Väga sageli ei ole küsimus selles, et inimest oleks vaja rohkem tagant lükata.

Küsimus on selles, et tegevuse ees on juba olemas sisemine takistus.

See takistus võib olla:

• hirm

• vastumeelsus

• kahtlus

• ebakindlus

• segadus

• sisemine tõrge

Ja kui see takistav koht on põhjus, miks tegutsemine on raske, siis sund ei lahenda seda. Ta püüab sellest jõuga üle minna. See on põhjus, miks sund nii sageli ei tööta.

Kui inimese sees on tegevuse ees vastutöötav mehhanism, siis lisanduv surve ei tee vabasta seda vastupanu. Ta kasvatab pinget.

Ühel pool on surve, mis ütleb: ma pean selle ära tegema.

Teisel pool on sisemine takistus, mis ütleb: ära mine sinna, see on liiga ebamugav.

Kui me seda teist poolt ei märka, siis jääb meile nähtavaks ainult see, et ma “ei tee”. Ja see lisab omakorda veel survet.

Olukorra päris põhjus on aga konflikt kahe jõu vahel.

Mida rohkem sa ennast surud, seda tugevamaks võib minna vastupanu

Siin tekib oluline paradoks.

Mida rohkem sa end ilma takistuskohta märkamata survestad, seda tugevamaks võib muutuda ka sisemine vastupanu. Pinget läheb suuremaks, mitte väiksemaks.

Sund ei ole neutraalne tööriist. Sund lisandub olukorrale, kus tegevus võib juba niigi tunduda raske, ähvardav või emotsionaalselt kulukas.

Kui sa koged enne tegevust juba pinget ja lisad sinna otsa veel:

• ma pean

• mul ei ole õigust venitada

• ma pean suutma

• ma ei tohi jälle läbi kukkuda

siis ei lähe samm kergemaks. See läheb sageli vaimselt raskemaks.

Selles mõttes ei lahenda sund selguse puudust.
Ta ei lahenda kahtlust.
Ta ei lahenda ebamugavust.
Ta ei lahenda sisemist tõrget.

Ta võib panna sind tegutsema, aga ta ei loo tingimata sellist sisemist seisundit, mille pealt oleks lihtsam, rahulikum ja järjepidevam tegutseda.

Topeltsurve on see koht, kus paljud tarduvad

Olukord, mida me kogeme tuleneb sageli sisemisest topeltsurvest.

Esimene surve tuleb sellest, et tegevus ise tundub ebamugav.

Teine surve tuleb sellest, et sa hakkad end selle ebamugavuse peale veel tagant sundima.

See tähendab, et sinu süsteemis on korraga aktiivsed kaks jõudu:

• üks ütleb: liigu

• teine ütleb: ära liigu

Kui me ei märka, et need kaks töötavad meis korraga, siis me arvamegi, et probleem on lihtsalt tahtejõu puuduses.

Aga tegelikult oleme sisemiselt konfliktis.

Ja mõnikord jõuab see topeltsurve punkti, kus me loobumegi tegevusest.

Mitte sellepärast, et tegevus pole oluline.
Mitte sellepärast, et me ei hooliks.

Vaid sellepärast, et pinge läheb liiga suureks.

Siis tundub kergem:

• teha midagi muud

• minna vähemoluliste tegevuste juurde

• lükata asi natukeseks edasi

• öelda endale, et hiljem on parem hetk

Lühikeses plaanis annab see leevenduse.
Pikas plaanis süvendab mustrit.

Miks mõned inimesed siis ikkagi surve all liikuma saavad?

Siin tekib õigustatud küsimus. Kui sund ei toimi, siis miks mõned inimesed siiski surve all liikuma saavad? Sellel on vähemalt kolm tavalist põhjust.

1. Väline surve muutub lihtsalt piisavalt suureks

Ühel hetkel muutub mittetegemise hind suuremaks kui alustamise ebamugavus.

Tähtaeg läheneb. Oht häbisse jääda kasvab. Tagajärg muutub konkreetseks.
Vastutus annab tunda.

Sel hetkel ei pruugi sisemine takistus olla kadunud. Lihtsalt teine jõud muutub hetkeks tugevamaks. Inimene ei liigu tingimata sellepärast, et tal oleks nüüd hea ja vaba seisund tegutsemiseks. Ta liigub sellepärast, et enam ei saa enam vältimist jätkata.

2. Inimene surub end tahtejõuga läbi

Mõnikord inimene ei lahenda takistust, vaid pressib sellest lihtsalt üle. Väljastpoolt võib see paista tugevusena. Seestpoolt võib see olla väga kulukas. Asi saab tehtud, aga suure sisemise hinnaga.

Aga see ei tähenda, et sisemine vastuolu oleks kadunud. Pigem tähendab see, et käitumine saadi ajutiselt joone peale suurema pingutuse hinnaga.

3. Alustamine ise vähendab pinget

Mõnikord juhtub ka see, et pärast alustamist läheb lihtsamaks.

Inimene kogeb:

• see ei olnudki nii hull

• nüüd on pilt selgem

• kui ma pihta sain, läks edasi lihtsamalt

See ei tähenda tingimata, et takistus oleks nüüd päriselt lahendatud. Mõnikord lihtsalt esimene kontakt tegevusega vähendab vastumeelsust piisavalt, et tööga saab edasi minna.

Aga ka siin tasub märgata: kui sa saad iga kord liikuma alles väga suure surve või tugeva enesesunni järel, siis muster ise ei ole veel muutunud.

Sund võib anda tulemuse, aga mitte tingimata kergust

See ongi kogu asja kõige olulisem koht. Sund võib vahel panna inimese liikuma.

Aga ta ei loo tingimata:

• kergust

• stabiilsust

• rahulikku järjepidevust

• usaldust iseenda vastu

Kui sa peab iga kord end läbi ebamugavuse pressima, siis jääb sinu toimimisviisi aluseks ikkagi kõrge pinge. See võib anda tulemuse.

Aga see ei anna tingimata tunnet, et "ma oskan ennast hästi juhtida".

Palju sagedamini jääb alles kogemus:

ma sain selle jälle tehtud, aga ainult võitluse kaudu.

Ja sealt on väga lühike tee järgmise käsuni:

ma pean ennast veel rohkem sundima.

Küsimus ei ole, kuidas rohkem suruda, vaid mis tekitab sisemist vastupanu

Sellepärast ei ole peamine küsimus:

kuidas ma saan end rohkem sundida?

Kasulikum on küsida:

mis on see koht minu sees, millest sund praegu jõuga üle püüab minna?

Kas seal on:

• hirm eksida

• kahtlus

• vastumeelsus

• ebaselgus

• mõte, et ma ei ole valmis

• vajadus veel midagi edasi lükata, et mitte tunda ebamugavust

Kui see koht jääb märkamata, siis jääb sund peamiseks tööriistaks.

Ja topeltsurve kordub uuesti.

Kui see koht saab nähtavaks, tekib võimalus teha midagi muud kui ennast rünnata.

Sama loogika jookseb läbi ka artiklist [Kui tead, aga ei tee] — probleem ei pruugi olla teadmatuses, vaid selles, mis sinu sees vahetult enne tegevust käivitub.

Mis aitab edasi ilma ennast sundimata

Kui sund ei lahenda päris probleemi, siis mis aitab?

See ei ole rohkem distsipliini.

See on katkestuskoha märkamine.

Märka hetke, kus tegevus sinu jaoks raskeks muutub.

Küsi:

• mis teeb selle sammu praegu raskeks?

• kas puudu on selgus?

• kas puudu on otsus?

• kas puudu on turvatunne?

• kas puudu on piir?

• kas puudu on luba alustada poolikult?

Need küsimused aitavad sul ennast kuulda.
Need teevad sind täpsemaks.

Ja just täpsem märkamine aitab rohkem kui toores jõud.

Sest kui sa näed, kus tegevus katkeb, saad sa hakata muutma seda, mis tegelikult probleemiks on, mitte lihtsalt end survestama, et tegevus ära teha.

Kui tahad märgata, kus sinu tegevus enne alustamist katkeb, siis alusta katkestuskoha nähtavaks tegemisest.

Ja kui tahad näha, kuidas see sama muster võib väljenduda ka väga konkreetses tööolukorras, loe edasi artiklit [Miks veebileht ei edene, kuigi tead, et seda on vaja?]

Päris muutus ei alga tavaliselt enese tugevamast survestamisest.

Päris muutus algab sealt, kus sa hakkad lõpuks kuulama, mis sinu sees enne tegevust sulle vastu töötab.

Jaga sõpradega: