Kui teadmine ei vii veel tegutsemiseni

On hetki, kus sa tead väga hästi, mida oleks vaja teha. Sa tead, kellele kirjutada. Sa tead, milline pakkumine vajab lõpuni sõnastamist. Sa tead, et peaksid tegema selle kõne, saatma selle kirja, lõpetama selle teksti või astuma ära selle sammu, mis on juba ammu su ees olnud. Ja ometi sa ei tee seda.

Sa ütled endale: teen selle pärast. Homme on parem hetk. Enne mõtlen veel natuke. Praegu ei ole mõtet pooleldi teha. Ja päev möödub.

Mitte sellepärast, et sul oleks ükskõik. Mitte sellepärast, et eesmärk pole oluline. Ja mitte alati ka sellepärast, et aega ei ole. Sageli toimub enne tegevust sinu sees midagi, mis määrab sinu poolt tehtavad valikud.

Väljastpoolt paistab see edasilükkamisena. Nagu sa lihtsalt ei teeks ära seda, mida oleks vaja teha.

Seestpoolt vaadates on pilt teine. Mõnikord on see segadus.

Sa tead teemat, aga järgmine samm ei ole päriselt selge.

Mõnikord on see pinge.

Mida olulisem tegevus, seda raskem on selle juurde minna.

Mõnikord on see kahtlus.

Äkki ma peaks enne veel midagi läbi mõtlema.

Äkki see ei ole veel piisavalt hea.

Äkki ma ei ole veel valmis.

Ja mõnikord on see lihtsalt vaikne vastupanu.

Sa ei taha teha seda sammu, mis viiks edasi, ja leiad end tegemas midagi muud, mis tundub kergem, kindlam või kiiremini tehtav.

Sellepärast ütleb inimene endale tihti, et tal on motivatsioonipuudus.

See tundub loogiline.

Ma ju tean, mida teha, aga ei tee. Aga väga sageli ei ole küsimus motivatsioonis. Küsimus on selles, mis juhtub sinu sees vahetult enne olulist sammu.

Edasilükkamine ei alga tegevuse tasandilt

Kui inimene jääb seisma, siis tundub lihtne öelda: ma lihtsalt ei tegutse.

Aga tegevus on peaaegu alati viimane, kus probleem välja paistab. Enne seda on midagi juba juhtunud.

Sa ei jäta tegevust tegemata enamasti tühja koha pealt. Enne käib peast läbi mingi mõte. See mõte tekitab tunde. Ja see tunne mõjutab seda, kas järgmine samm tundub tehtav või mitte. Vahel juhtub see nii kiiresti, et sa ei jõua seda märgatagi.

Sa mõtled:

see on oluline.

See peab hästi välja tulema.

Ma ei taha siin eksida.

Ma peaks enne veel natuke mõtlema.

Ja juba ongi tegevus muutunud raskemaks, kui ta hetk tagasi oli. Sellepärast ei ole asi ainult teadmises. Sa võid teada küll, mida teha. Küsimus on selles, mis tekib sinu sees selle tegevuse hetkel.

Kui seal tekib pinge, kahtlus, surve või sisemine tõrge, siis ei mõju see ainult enesetundele. See mõjutab väga otseselt ka sinu tegutsemist. Sellepärast võibki inimene teada, mida teha, ja ikkagi lükata tegevust edasi. Mitte seepärast, et ta ei tea. Vaid seepärast, et seesmine seisund ei toeta tegutsemist.

Mõnikord ei ole probleem tegevuses, vaid selguse puudumises

Üks sagedane põhjus, miks inimene ei liigu, on tegelikult väga lihtne: ta arvab, et ta teab, mida teha.

Aga kui jõuab kätte hetk tegutsema hakata, siis selgub, et järgmine samm ei ole päriselt selge.

Peas võivad olla väga õiged soovid.

Ma tahan oma äri kasvatada.

Ma tahan rohkem kliente.

Ma tahan nähtavamaks muutuda.

Ma tahan selle idee lõpuks ellu viia.

Need ei ole valed mõtted.

Aga need ei ole veel tegevused.

Kui küsida: mis on sinu järgmine konkreetne samm?, siis tuleb sageli paus. Siis paljastub olukord, et peaks tegema midagi, aga ei tea täpselt mida. Tal on suund olemas, aga samm puudub. Ta teab, kuhu ta tahaks jõuda, aga ei ole otsustanud, mida ta nüüd päriselt teeb. Ja hägune tegevus on väga raske asi, mida ellu viia. Keha ei liigu hästi käsu peale, mis on udune.

Aju ei haaku hästi tegevusega, mis pole lõpuni sõnastatud. Siis juhtub see, mida paljud on kogenud. Sa ei tee seda kõige olulisemat tegevust ära. Sa teed midagi muud. Midagi lihtsamat. Midagi tuttavamat.

Midagi sellist, mida on kergem alustada ja kergem lõpetada.

Väljastpoolt paistab see fookuse puudusena. Aga mõnikord on põhjus palju lihtsam: oluline tegevus ei olnud sinu jaoks piisavalt selge.

Mõnikord on selgus olemas, aga mõte ei toeta liikumist

Või teine olukord. Selgus justkui on olemas. Sa tead küll, mida teha. Aga tegevuse ette ilmub mõte, mis tõmbab sind sellest sammust eemale.

Ma ei ole veel valmis.

Mul peab enne kõik selge olema.

Mis siis, kui ma teen valesti?

Praegu pole õige hetk.

Mul oleks vaja enne rohkem enesekindlust.

Need mõtted ei kõla rumalalt. Vastupidi. Need kõlavad sageli väga mõistlikult. Just sellepärast on neid nii lihtne uskuda. Sa ei märka, et mõte ei aita sul liikuda. Sa märkad ainult seda, et samm muutub raskeks.

Kui mõni mõte tekitab sinus kahtluse, pinge või sisemise tagasitõmbumise, siis on täiesti loomulik, et sa ei lähe selle tegevuse juurde kergelt. Sa ei pea endale ütlema: nüüd ma lükkan teadlikult edasi. Piisab sellest, et tegevus hakkab tunduma ebamugav. Ja juba liigud sa kõrvalisse tegevusse.

Seepärast tundubki vahel, et probleem on distsipliinis. Aga tegelik põhjus võib olla hoopis selles, et sinu mõte muudab selle tegevuse sisemiselt raskeks.

Edasilükkamine on tihti viis ebamugavusest eemalduda

See on koht, mida tasub eriti hästi märgata. Väga sageli ei lükka inimene tegevust edasi mitte sellepärast, et ta ei hooli tulemusest. Ta lükkab edasi sellepärast, et ta ei taha tunda seda, mis tal selle tegevuse eel tekib.

Kui oluline samm toob kaasa ebakindlust, survet, hirmu või võimaluse, et midagi ei tule kohe hästi välja, siis meel otsib üsna loomulikult kergendust. Siis tehakse midagi muud.

Vastatakse vähemolulistele kirjadele.

Korrastatakse dokumente.

Mõeldakse veel natuke.

Otsitakse juurde infot.

Oodatakse paremat hetke.

Need tegevused võivad jätta mulje, et sa oled tubli ja tegus. Ja mõnikord oledki. Aga mõnikord ei vii need sind edasi. Need lihtsalt aitavad sul eemalduda sellest ebamugavusest, mis olulise sammu ees üles tuleb. Selles mõttes ei ole edasilükkamine alati tegevusetus. Vahel on see väga aktiivne kõrvale põige olulisest tegevusest.

Kuidas olukorda lahendada?

Kui sa tead, mida teha, aga ikka lükkad edasi, siis ära küsi kõigepealt: mis mul viga on?

Palju kasulikum küsimus on: 

• Mis juhtub minu sees vahetult enne seda, kui ma tegevusest eemaldun?

• Kas järgmine samm on päriselt selge?

• Või on see minu jaoks liiga üldine?

• Kas minu mõte selle tegevuse kohta tekitab pinge?

• Kas ma ootan enne alustamist valmisoleku tunnet?

• Kas ma lähen kergemate tegevuste juurde selleks, et mitte tunda ebamugavust?

Need küsimused annavad sulle palju täpsemaid vastuseid. Sest probleem ei pruugi olla motivatsioonipuudus. Probleem võib olla hoopis selles, et sinu sisemine protsess enne tegevust jääb sulle nähtamatuks. Ja kui see koht jääb nähtamatuks, kordub sama muster uuesti.

Väike samm, mis aitab edasi

Kui tahad sellest mustrist välja tulla, siis ära alusta sellest, kuidas end rohkem sundida.

Alusta siit:

mis on see üks konkreetne samm, mida ma praegu teha saan?

Mitte kogu projekt. Mitte kogu plaan. Mitte kogu muutus. Üks samm.

Ja siis küsi veel midagi.

Millist tunnet või mõtet ma praegu ootan, enne kui luban endal liikuda?

Sageli ootab inimene enesekindlust. Kindlustunnet. Selgust. Kergust. Aga need ei pruugi tulla enne esimest sammu. Väga tihti tulevad need hoopis liikumise käigus.

Sa ei pea alati enne hästi tundma, et alustada. Aga sa pead õppima märkama, mis sind enne alustamist tagasi hoiab. Sest siis ei tundu edasilükkamine enam iseloomuveana. Siis hakkab ta paistma mustrina, mida on võimalik mõista ja muuta.

Jaga sõpradega: